Pihtimus: lapsed kolisid kodust välja ja mina tunnen end vana ja mõttetuna...

Iga päevaga tunnen, et olemine läheb järjest hullemaks. Samas haigust kui sellist ju pole. Iga päevaga tunnen, et järjest enam langen depressiooni. Mul on lapsed kodust läinud, järjest vähem ja vähem käivad nad siin minu juures. Ja miks nad peaks siin rohkem käimagi, neil ju oma elud, tööd, elukaaslased.

Kõlab vist jube nõmedalt kui ütlen, et ma ei oska olla. Ma ei oska vananeda. Ei no lihtne oleks ju öelda, et mine reisi, tegele meeldivaga, loe raamatuid, hüppa ja karga.

Kuidas ma seda ütlengi, no täpsemalt ja arusaadavamalt ennast väljendan. Kuidas ma ütlen, et mind ajab hulluks mõte, et ma olen oma ülesande täitnud. Ma olen lapsed suureks kasvatanud ja mul ei ole enam kohustusi, mis mind morjendaks. Mu lapsed saavad ju hakkama.

Ma hakkasin täna hullu aruga Ameerika reisi planeerima. Mitte, et mul raha palju oleks, vaid et tekiks motivatsioon midagi teha ja millegi nimel pingutada.