Pihtimus: ma ei julge ujumas, poes ega aias meigita käia, sest kardan, et olen kole
Mind on titest saati õpetatud käituma, riietuma, mõtlema ja olema nii, et ma kõigile meele järgi oleksin. Iseenesest ju tore, aga see õpetus on nüüdseks mu elu täielikult tuksi keeranud, kirjutab kasutaja õnnetu ja identiteedikriisis Naisteka foorumis.
Ma elan ainult teiste arvamuste järgi ja teen kõik selleks, et kõigile meele järgi olla. Kui keegi täiesti võõras inimene mulle kuskil poes või tänaval midagi halba ütleb, siis võtan ma seda väga hinge ja olen mitu nädalat solvunud ning õnnetu. Ma ei lähe iialgi majast välja ilma meigita, isegi ujuma ega jooksma mitte, sest kardan paaniliselt, et olen nii kole ja keegi ütleb midagi halvasti, näitab näpuga, naerab. Ma riietun isegi toidupoodi minekuks kolm tundi, et ikka iga detail ideaalne oleks, sest ma ei elaks üle kellegi halvustavat pilku või kommentaari.
Tulemus on see, et ma olen 27-aastane, aga ma ei tea, kes ma olen. Mul pole õrna aimugi, mis riided MULLE tegelikult meeldivad, sest ma olen eluaeg kandnud vaid riideid, mis teistele meeldivad. Kui lähen välja ühe sõbraga, panen selga riided, mis talle meeldivad, kui teise sõbraga, siis riided, mis talle meeldivad, kui kolmandaga…jne. Ma ei tea, mida ma ise kanda tahaksin, mu riietumisstiil on täpselt selline, millises seltskonnas ma parasjagu viibin. Täpselt sama on näiteks alkoholi tarbimisega — ma tahaksin olla karsklane, aga kui viibin seltskonnas, kus alkoholi tarbitakse, pean ka mina jooma, mitte seetõttu, et mulle meeldiks, vaid seetõttu, et teised imelikult ei vaataks.
Ma kuulan muusikat, mis teistele meeldib, söön toite, mis teistele meeldivad, käin teatris vaatams etendusi, mis teistele meeldivad. Oma arvamust ei julge ma avaldada, määgin teistega kaasa nagu lammas, kuigi südames mõtlen hoopis midagi muud. Ma õpin isegi ülikoolis eriala, et teistele tõestada, kui tark ma olen, kuigi tegelikult tahaksin õppida midagi hoopis muud. Tõsiselt, ajan iseendal ka südame pahaks. Nüüd on asi niikaugel, et kogu see jama on mu elu lihtsalt ära rikkunud, ma olen juba muutunud täiesti paranoiliseks, elan oma majas ja ei julge omaenda aias käia, sest kardan, et äkki mõni naaber vaatab parasjagu aknast ja näeb mind. Kui aeda lähen, teen toas enne juuksed korda, panen korralikud riided selga, värvin ripsmed ära. Aias ei julge rahulikult olla, sest kardan, et äkki mõni naaber näeb ja mõtleb, et olen liiga paks, liiga peenike, liiga lühike, liiga pikk, liiga misiganes. Muruniitmiseks panen selga linnariided, et koduriietes mitte kole välja näha. Kontrollin iga liigutust ja näoilmet, kartuses, et keegi näeb.
Kainelt mõeldes saan ma väga hästi aru, kui jabur ja tobe see on, ma saan aru, et elan iseendale ja mind ei peaks aboluutselt teiste arvamus huvitama, saan aru, et esiteks ei huvita võõraid inimesi see, milline ma välja näen ja isegi kui huvitaks, on see nende probleem, mitte minu. Aga kuigi ma sellest ise mõistusega aru saan, ei suuda ma siiski ennast muuta. Ma pole piisavalt tugev, et olla selline nagu tahan, esikohal on ikka see, mida teised arvavad.
Olen püüdnud teiste arvamusest mitte välja teha, aga ei suuda, isegi kui teen näo, et mind ei huvita, siis tegelikult tahaks nutta, kui kasvõi ööklubis mingi suvaline purjus tolgus halvasti ütleb, see teeb nii haiget. Sellest on vaikselt tekkimas juba depressioon, ma ei suuda kuskil rahulikult olla ega ennast lõdvaks lasta, isegi kodus mitte, ajan iseennast oma käitumisega vihaseks ja olen juba paras närvipundar ja ärevik, tunnen ennast avalikes kohtades nii halvasti, et tahaks kuhugi ärapõgeneda, käitun nagu robot, isegi parimate sõprade juuresolekul.
Kuidas küll ennast muuta, kust võtta see jõud ja enesekindlus? Kas peaks äkki psühholoogi juurde minema? Enam ei jõua niimoodi…
