Geile, kes tunnistab oma orientatsiooni, on seksuaalsus vaid osa tema elust. Ta ei vihka naisi, eriti nende keha või sootunnuseid. Teda lihtsalt veetlevad mehed. See ei takista teda elamast täisväärtusliku elu ja olemast hea kaaslane.

Varjatud elu varjus

Geid, kes vihkavad naisi, ei suuda enamasti enda tegelikke tundeid tunnistada. Kuna nad ei suuda naisi armastada viisil, nagu ühiskond või nad ise endalt ootavad, pöördub see vihkamiseks. See suur saladus sunnib neid varjama ja valetama lootuses, et keegi ei saa kunagi teada. Üks osa valetamisest ja kõige ilmselgem viis tõestada oma heteroseksuaalsust on abielluda naisega.

Kindlasti nad loodavad, et hakkavad naist armastama ja ei astu suhtesse eesmärgiga kaaslasele võimalikult palju haiget teha. Ka naine alustab suhet parimate soovidega ja unistus on nagu täitumas. Tegelikult siiski mitte. Elades päev päeva järel inimese kõrval, kelle keha ei meeldi, on raske katsumus. Sellest tingitud viha ja äng otsivad väljapääsu ja leiavad selle naises, kes näib olevat kõigi hädade põhjus. Kahjuks ei lähe naiselgi paremini, ühegi inimese emotsionaalne tasakaal ei püsi ja füüsiline keha ei suuda elada kaua sellise pinge olukorras.

Ideaaljuhul läheb paar lahku ja mõlemal avaneb võimalus uueks valikuks. Halvemal juhul saavad nad lapsed. Mehe jaoks sümboliseerib sellisest suhtest sündinud laps kõike, mida ta jälestab: seksuaalakti naisega, naise keha, kust laps sünnib ja sünnitust ennast, mis võib olla gei jaoks kõige vastikum asi maailmas.

Kogu see vihkamine kandub edasi lapsele, kes tehakse hingelt väga katki. Ta elab kahe tule vahel ja peab taluma mõlema poole rahulolematust. Lisaks saab ta tõenäoliselt oma eluks kaasa väärastunud peremudeli ja veel haigemad arusaamad seksist. Säärane abielupaar ei lähe ka siis lahku, sest mees kaitseb ikka veel oma saladust. Kui mees otsustab endale ennast tunnistada, kaob hetkega vajadus vihata naist ja seeläbi last.

Tiina lugu

Kui vaadata tagasi sellise suhte algusesse ja küsida naiselt, kas ta tõesti ei aimanud mehe tegelikku mina, siis enamasti oli tal aimdus.

Tiina võtab oma luhtunud abielu kokku lausega: ta abiellus minuga, meie saime koos kaks last ja siis ta otsustas hakata geiks. Kaks aastat ja veidi veel edasi tunnistab ta, et tegelikult ta abiellus geiga ja nad said koos lapsed. Kolm aastat peale lahutust näeb ta ka enda möödalaskmisi, ta teadis abielludes, et kõik ei ole korras. Tutvudes mehe vanematega proovisid viimased poja olemusest talle märku anda. Tema aga sai märguandest omamoodi aru, pidades seda märgiks, et tema ise ei ole piisavalt hea. Ka mehe parim sõber proovis teemat nendele radadele juhtida, kuid naine nägi selles ähvardust.

Tiina lahutas oma abikaasast, aja möödudes on nende suhted paranenud ja mees on jätkuvalt hea isa oma kahele lapsele. Tegelikult ei tea enamik nende sõpru tänaseni täpseid asjaolusid ja kui esimene soov maailmale karjuda mehe olemusest üle läks, on ta otsustanud eksmehe ellu mitte sekkuda.

Uurides veel teisi samalaadseid lugusid selgus, et märgid eelseisvast olid olemas ja tavaliselt on naine sellise suhte põhiline initsiaator. Mehed on pigem passiivsed ja lähevad mänguga kaasa. Säärane mees võib olla ka naisele trofee, mees, keda keegi pole enne suutnud ära võluda. Mängu läheb naiselik tõestamissoov ja peale mäekõrguseid jõupingutusi saab ta mehe endale. Pärast ei suuda naine lahti lasta, kuigi unistust, millesse ta usub, ei ole olemas. See on valus ja vastik tunne, kuid tuleb edasi minna, sest säärast ohverdust ei ole kellelgi vaja, ei naisel, mehel ega kindlasti nende lastel.

Pireti lugu

Mõnikord on „süüdi“ mehe vanemad ja sõbrad, kes hukule määratud suhet tagant utsitavad.

Piret oli kui oodatud kevadine vihm selles kiduraks kuivanud perekonnas, kuhu noormehe vanemad ta avasüli vastu võtsid. Nad hakkasid esimesel kohtumisel pärima pulmade ja pisipere plaanide kohta. Mehe ema nimetas teda kohe oma tütreks. Piretile tundus vahel, et ta on rohkem seotud mehe vanematega kui mehe endaga, kelles oli palju salapärast. Intiimsuhetest ei tulnud neil midagi välja. Kui Piret naljapärast küsis, ega mehel teistsuguseid soove pole ja kohmetunud jaatava vastuse sai, lõppes nende suhe. Mehe emast aru pärides selgus, et vanemad lihtsalt lootsid, et pojale tuleb aru pähe ja nad näevad kunagi oma lapselapsi.

Seksuaalorientatsiooni ei saa endale valida. Mehed ei hakka geiks, nad tunnistavad üksnes olemasolevat ja ükski naine ei tee mehest geid, nad on seda enne. Seda saab näha enne, kui ülepeakaela sasipuntrasse ollakse sattunud. Enne tõsist suhte alustamist võiks silmas pidada järgmist:

  1. Vaadata mehe tegusid, mitte kuulata ta sõnu. Verbaalne valetamine ei ole keeruline, kuid sundida oma keha 24/7 valetama on pea võimatu. Kuidas mees suhtub naistesse, nende kehasse ja laste sündi? Kui ta pilk peatub kenal mehel ja mitte naisel, ei ole palju lootust.
  2. Seks. Lootus, et harjutades läheb paremaks kehtib ainult varajases nooruses. Kuid teil on täiesti erinevad arusaamad seksist, selle tihedusest ja poosidest ja sa tunnetad tema äraolekut.
  3. Sõbrad, sugulased vanemad – kuula ja mõista vihjeid, mida sulle antakse. Väga tihti vanemad teavad, kuid loodavad vastupidist. 
  4. Eelnevad suhted, neisse ei pea lõpmatuseni sukelduma, kuid võiks teada, kui pikad need olid ja miks lõppesid. Kui mehel pole eelnevaid suhteid ja ta on süütu, ei tule selles süüdistada ainult võimaluste puudumist.

Lõpetuseks

Tulles tagasi naise juurde, kes seda lugu inspireeris, siis temal läks kõige kehvemini. Tema isa oli trofeemees võimukale naisele, kes oli otsustanud mehele minna. Kuigi mehe vanemad ei olnud kitsarinnalised ja ei sundinud mingil viisil poja valikuid. Mehe vanemate soov noortel abieluga viivitada vihastas naise välja kuni selleni, et tulevased lapsed ei tohtinud mehe sugulastega suhelda ja neist räägiti vaid halba. Põrgu algas juba pulmapäeval, kui pruut kombekohaselt ära varastati. Intiimsuhted olid keerulised, sest mees lihtsalt ei tahtnud naisega magada. Peatselt sündiv tütar tegi olukorra veel keerulisemaks, sest värske isa süüdistas naist pulmapäeval (sellel pooltunnil, kui ta kadunud oli) enda petmises. Kui ta naist ei vihanud kogu aeg, siis oma pisitütart küll. Viimase osaks sai pidev vaimne väärkohtlemine.

Erinevalt ülejäänud peredest oli seks nende peres alaline kõneaine, kuid ainult selle jäledas ja võikas vormis. Loomulikult oli seks ka suurim tabu ja kui laps julges midagigi pärida, sai ta enda isikule ja kehale suunatud ründavaid vastuseid. Kuna mees oli naisele trofee ja mees kartis tõe väljatulekut, jätkasid nad oma mängu lõpmatuseni. Need mees ja naine on tänaseni abielus õnnelik vanapaar, kelle probleemid lõppesid koos seksuaalselt aktiivse aja lõppemisega. Ainult nende lapsel kuus aastaid aega ja tööd, et ennast, enda keha ja seksuaalsust mitte vihata. Tegelikult ei mõista ta tänaseni, miks ta vanemad seda tegid ja miks ei võinud tema isast saada lõbus vanapoiss, kes poleks kärbselegi liiga teinud. Sellist saatust ei soovi ühelegi lapsele maailmas.