Pihtimus: mu parim sõbranna jättis mu maha ja see teeb lihtsalt põrguvalu...

 (10)
Pihtimus: mu parim sõbranna jättis mu maha ja see teeb lihtsalt põrguvalu...
Allikas: Pixabay

Mul on varemgi olnud valusaid lahkuminekuid, aga ükski neist pole nii kohutavalt haiget teinud kui see, mille osaliseks sain uue aasta ööl. Inimene, keda usaldasin viimased 15 aastat kui oma hingesugulast ja kes teab iga väiksematki detaili mu elust, jättis mu sõna otseses mõttes maha. Sellist valu pole ma elus veel kogenud.

Selguse huvides olgu siinkohal ikkagi öeldud, et me oleme juba ammu täiskasvanud naised, mõlemal on perekond ja mitu last. Me oleme koos läbi teinud tema lähedaste surma, nii tema kui minu abordi, tema vägivaldsest suhtest lahkumise, sünnitusjärgse depressiooni, minu rahamured, abielurikkumised — no kõik. Me hoidsime teineteise lapsi ja käisime koos reisidel, kus, muuseas, me ei tülitsenud — öeldakse ju, et reisil ja/või täis peaga tulevad inimeste iseloomud päriselt esile. Olime sukk ja saabas.

Eriti raske aeg oli tema jaoks sünnitusjärgne depressioon, millest ta taastus mitu aastat. Olin tema kõrval — hoidsin last, nädalate kaupa isegi, kui ta voodist välja tulla ei suutnud ja mees välismaal töötas. See aeg oli minu jaoks väga kurnav, aga oma kalli inimese jaoks ju pingutad nii et ninast endalgi veri väljas. Õnneks sai see periood mööda ja läksime sama rõõmsalt ja lõbusalt edasi.

Aga nüüd olen mina depressioonis ja ikka seal sügavamas otsas. Püüan toime tulla ja vajan tema abi, aga tema kadus lihtsalt ära. Kohe, kui ütlesin, et mul on raske ja ta peab nüüd tugev olema, sest mul on tema õlga nutmiseks vaja, hakkas ta vaikselt eemale tõmbuma. Ei helistanud enam ise, ei vastanud messengeris sõnumitele, kokku saamiseks kunagi aega tal polnud ja lõpuks ei helistanud ta isegi tagasi. Kuni siis nüüd uusaastaööl, kui ma talle helistasin, et head uut aastat soovida, ütles ta, et ta ei suuda mu negatiivsust enam taluda ja soovib, et ma talle enam ei helistaks enne kui terveks saan.

Seotud lood:

Olen need kaks päeva ainult nutnud, nii haiget teevad tema sõnad. Kuidas võib inimene, kelle jaoks mina olen olnud see kodusadam ja tugipunkt, mulle raskel hetkel niimoodi öelda? Ta ju põhimõtteliselt jättis mu maha ja viskas oma elust välja. See teeb nii õudselt haiget. Lihtsam vist oleks, kui ta oleks ära surnud — siis vähemalt ei peaks ma selles ennast süüdistama ega mõtlema, mis talle pähe lõi.

Mida ma nüüd peaksin tegema? Kuidas unustada ja edasi elada inimeseta, kes enne oli minu A ja O?