Ma ei saanud kuidagi Mehele ütlemata jätta, et väljatõstmise annan kohtusse. Sest niimoodi päevapealt ei ole ju võimalik välja kolida. Isegi seadus oli minu poolt. Samas poleks ma senisesse koju enam kauemaks jääda tahtnudki.

„Sa oled omale mingi nõuandja leidnud või? Vahet pole — arvesta, et järgmisest kuust alates maksad mulle senise laenusumma topelt üürina, sest nüüd elad sa juba minu elamispinnal!“

Mehe avaldus mind enam ei üllatanud — ta ei hakka nagunii enam iial uskuma, et ka ma ise midagi elust ja oludest tean. Sarkastiliseks ja ükskõikseks olen ma muutunud, sest äkki kuulen end kõvahäälselt imestavat:
„Kuidas küll nii tark mees omale nii lolli naise on saanud? Vaat mitte ei saa aru!“

Korter vol 1

Olen oma elu jooksul palju kolinud. Kuid niisugust kiiret polnud ma varem kogenud. Isegi sellesama maja ostuga läks üldjoontes mitu kuud aega. Kuid nüüd on uue kuu alguseni vaid kaks nädalat ja see on elamispinna leidmiseks igal juhul liiga lühike aeg.

Mu elus on uus rutiin: igal hommikul avan ma interneti ja asun korterijahile! Valik on suur, kuid sobivat leida on peaaegu võimatu. Alustuseks helistan läbi linna suurimad kinnisvarafirmad, kuid lõpuks loobun, sest kõigi infotelefonis öeldi, et täpsem informatsioon on neil internetis!

Seejärel helistan läbi vahendusfirmad ja linna üürikortereid pakkuvad ametnikud ning kirjutan terve hunniku igasugu avaldusi ja tõendeid.
Mu päevad on sisustatud kella kaheksast neljani ning mida paremini ma „töötan“, seda kiiremini saabub „palgapäev“: oma korter.
Ma vajan seda tõesti ja ruttu! Kahetoalist. Jah, suurem oleks liiga kallis, aga väiksemas liiga vähe ruumi.

Üürikortereid justkui oleks, aga keegi ei taha või ei viitsi või bürokratiseerib kogu protsessi. Nagu pidurid oleks peale tõmmatud: helistan juba mitmendale maaklerile ja tunnen, et mind aidatakse väga vastumeelselt.
„Jah, meil on see korter veel alles. Kuid soovitan teil hiljem helistada. Hetkel on korteris just esitlus ja kui see täna õhtul veel vaba on, siis võime uuesti rääkida.”
„Juhul, kui see veel õhtul vaba on, siis sooviksin ma korterit vaatama minna. Kas te võiksite mulle palun helistada, kui teada olete saanud??“
„Ei, meil puuduvad selleks ressursid ja sellist teenust me ei osuta.“
Ma ei saa aru?! Kas maaklerid ei olegi huvitatud sellest, et korterisse keegi elama asuks? Minu teada saavad nad ju vahendusraha?!
„Kas ma võiks siis kuidagi teile end kirja panna? Olen tõesti sellest korterist huvitatud?“
„Helistage esmaspäeval uuesti. Siis saame öelda, kas korter on vaba ja lepime esitluse aja kokku.“
„Ma ei saa teie süsteemist aru? Kui ma olen sellest korterist huvitatud ja ütlen teile, et tahan seda korterit, siis mil moel ma selle saaksin?“
„Nagu ma ütlesin, helistage. Olge ise aktiivne!“
Tohoo-tont! Kas see praegune pole siis mingi aktiivsus? Kuidas see firma üldse eksisteerib veel?

Justkui sellisest telefonitsi paikapanekust oleks vähe! Iga mu päev lõpeb Mehe pilkavat ja parastavat häält kuuldes. Ta ei varjagi oma kahjurõõmu:
„Osta omale telk! Marketis oli just üks allahinnatud!“

Korter vol 2

Ma tean juba, palju võiks mingis linnaosas, mingitelt ruutmeetritelt üüri küsida. Minust on saanud paari päevaga üürikorterite asjatundja.
Hommikuse kohvijoomise ajal näen kuulutust lehes. Väike. 40 ruutmeetrit on väike. Sellest üks tuba on köögiga ühendatud. Aga mis teha. Parem seegi, kui kallis hotell. Kohe alguses tuleks maksta kahe kuu üür ja kindlustus. Vesi ja elekter tulevad püsikuludele lisaks…

Helistan ja lepin omanikuga kohtumise kokku.
Mu esialgne plaan — mitte otse omanikelt üürida — hakkab kokku varisema.
Ühest küljest on ju omanikelt otse soodsam saada, kuid ma vajan kindlust. Kardan nimelt, et kui otse üürida, võidakse mind paari kuu pärast lihtsalt nö olude muutumise tõttu välja tõsta. Ja siis olen ma uuesti stardijoonel. Ent praegu on mul kiire ja kui näkkab, ongi seegi variant parem kui mitte midagi.

Jõuan maja ette kümme minutit varem. Jalutan ja ootan, ise maja silmitsedes. Ehitis on vana, ilmselt pool sajandit tagasi ehitatud kivimaja, mille allkorrusel asuvad kauplused ja ühingud. Loen ühe ukse silti “Laskurite selts”.

No näed sa, peakski hakkama harjutama! “Mootorsaagidega saagimise ühingusse” peaks ka astuma, et oskaks voodit ikka saagida…
Must huumor muidugi, sest ma suudaks oma kodu ja asju lõhkuda. Pealegi — mul polegi neid enam, sest Mees ei lubanud mingeid „mugavusi“ kaasa pakkida. Kõik olla tema ostetud.
Maja müügist saadava nn kõikide võlgade mahaarvestamise järel, jätkub mulle ehk just ja just kahe kuu üüri ettemaks.
Ausalt öeldes on mul praegu päris ükskõik. Ehkki vahel tunnen vihagi, sest miks pean nüüd kõik mina hankima. sest miks pean mina nüüd kõik endale uuesti hankima. Me olime oma koduse sisustuse ka minu rahade eest hankinud. Teisalt: kas ma tõesti tahaksin enesega kaasa kõiki nende asjadega seotud mälestusi?

Maja ees on enne juba askeldanud pere, millegipärast on mul tunne, et need ongi omanikud.
Vajutan uksekellale. Ei kedagi. Selle asemel tulebki autost askeldava pere isa, sirutab mulle käe ja küsib, kas olen see ja see.
Korter on puhas ja väike. Millegipärast on mul siiski tunne, et toaseinad hingavad ruumis oleva õhu minu eest ära.
Kiidan omaniku tehtud remonti ja ütlen, et olen korterist huvitatud. Ise mõtlen samas, et nii väikeses elamises olin vist viimati ühika ajal.
Omanik, nooremapoolsem mees koos abikaasaga, ütleb, et kuna üürida tahtjaid olevat mitu, siis teevad nad alles õhtul kokkuvõtte ja helistavad hiljem. Tegelikult otsivatki nad hoopis noort kooselu alustavat paarikest, kel pole loomi ja kes ei suitseta.
Ütlen, et kahele viimasele kriteeriumile vastan, esimesega on natuke raskem.

Ootan kogu õhtu kõnet. Ei miskit. Nii palju siis lubamistest…
Järgmisel hommikul saadan küsiva sõnumi.
Paari tunni pärast tuleb vastus. Mulle soovitakse õnne ja jõudu korteri otsingul. Sest nemad on sobivad üürilised leidnud.

Korter vol 3

Ajalehekuulutustest tuleb päeva teema. Kogu kuu ajalehed läbi lapanuna leian kaks kuulutust, mis vastaksid minu vajadustele.
Esimese juures on ainult laupäevane korteri näitamise aeg.
Teine kuulutus on aga ahvatlevam: renoveeritud korter vanas kivimajas. Ruutmeetreid aga … 38.
Nagu ka kõigis teistes kahetoalistes, tähendab kaks tuba seda, et üks tuba on suurem, sisseehitatud köögiseina või nurgaga ning teine tuba on eraldi.

Veel äsja suure köögi omanikuna lohutan end: aasta on tavaliselt miinimum, mida omanikud pikaajalist üürilepingut sõlmides silmas peavad. Ja aasta elan nüüd kustahes ja kuitahes väikses ära. Siis jääb aega omale paremat otsida, odavat samuti, sest piirkond, kuhu tahan korterit, nõuab oh kui mitut eurot ruutmeetrilt. Samas — asukoha suhtes ma meelt ei muuda.
Peab olema ettenägelik.

Helistan.
Omanik tundub isegi normaalsena… ütleb, et valib hoolega omale üürnikku, sest tema enda magamistuba paikneb korteri all, madalamal korrusel.
Küsin üürnikule esitatavaid tingimusi. Noh, et äkki jõuan midagi veel parandada …
Omanik loetleb:

  • naised on tavaliselt puhtamad eluviisiga kui mehed, järelikult sinna peaks tulema naine (ok, pluss mulle);
  • töötav, et jaksaks üüri maksta (sobib, pluss jälle mulle);
  • 25-35 aastane (oot-oot-oot, pool üürist makstakse natuuras või? Milleks selline vahemik?)
    Küsin, kas tagumine number on tingimatu?
    Ei, ei, aga ta on oma ettekujutuses sinna korterisse just sellises vanuses inimese mõelnud.
    Mis neil omanikel küll on, et oma korterisse ainult teatud sorti üürnikke ette oskavad kujutada?!

    Lõpuks lepime siiski korteri (ja MINU) ülevaatamise esmaspäevaks kokku.
    Selle mehega ma küll magada ei kavatse… ja käed pesen ka pärast teretamist ära!

    järgneb