Portselanpäevad VII "Kõige raskem osa"
Täna ja igavesti, kuni surm meid lahutab.... sel sõrmustamise hetkel ei teadnud meist keegi, et surm ja surmahirm tulevad meie ellu just läbi armastatud mehe.
Meil igaühel oli oma õnnelik algus.
Algus, mil mõtlesime, et meil on tõeliselt vedanud. Sest saatus andis meile toredad mehed.
Nüüd ühendas meid, kolme naist, vägivald, enda süüdistamine ja abitus.
Nii nagu me ei näe enda vananemist ehkki vaatame iga päev peeglisse, nii ei märka me ka salamisi pead tõstvat alistamist.
Neelad alla mõned solvamised. Mõtled, et ehk oled ise teise pahameele põhjustanud ja ... andestad.
Andestad, kui mees ukse enda taga kinni lööb, ega teata, kuhu läheb või millal tuleb.
Andestad, kui söök ei maitse või pärast tööd karjudes vaikust nõutakse.
Millises peres poleks probleeme... Kuid andestamisel on suur ja salakaval jõud.
Kuidas ometi aru saada, millal olukord muutub?
Naine, kelle kaasal oli minu ex-Mehega sama diagnoos, nägi sama mida minagi.
Alguses unetust, tujukust, teiste alavääristamise kaudu eneseupitamist ning siis ühel päeval juba süvenevat masendust.
Meie jutud mu kõrval istuva naisega olid kohati nii sarnased, et mul tekkis isegi hetkeks kahtlus: ega me ometi mõlemad samast Mehest räägi. Muidugi polnud see võimalikki. Kuid ometigi pidin kindluse mõttes küsima. Sain kinnitust, et see mitmenäoline haigus võib ka hoopis teises riigis ja teise emakeele keskel olla täpselt samasugune.
Isegi laused, millega meid alavääristati, olid peaaegu identsed.
Meil oli vale elukutse, töökoht, sõpruskond ja kõik, mida me iganes tegime, oli valesti tehtud.
“Sa oled nii loll. ja ainult sinusugused, kes millekski muuks ei kõlba, on sellises ametis!”
Need laused ei kuulunud seekord minu Mehele. Kuid ka mina olin sellist väidet korduvalt kuulnud.
Ma ei imestanud, kui Naine rääkis, kuidas Åre suusapiletid tõmmati pakitud kohvrite kohal tükkideks või Hispaaniasse sõideti varasemast plaanist hoolimata üksi, sest naine polnud seda “välja teeninud”.
Ma olin seda kõike kogenud.
Oli häid aegu ja suuri musti päevi. Kõige hullem oli aga see, et ma ei teadnud iial, millise päeva ilusasti alanud hommik võib tuua. On see masendusest must või normaalne nagu kunagi enne.
Lõpuks hakkasin üle kõige kartma hommikuid.
Kuid mida enam aeg edasi läks, seda segasemaks kõik muutus. Sest halb hetk võis tulla täiesti ootamatult ka keset kõige kaunimat momenti. Justkui oleks keegi äkki toas tule ära kustutanud. Või täiesti vastupidi: keset räiget sõimu naeratas Mees äkki laialt ja soojalt. Nagu oleks elekter tagasi tulnud ning jätkanud plaadimängijas pooleli jäänud ilusat ballaadi.
Tuuline oli see elu, meeleoludest tuuline.
Siis algas järgmine etapp – unetus. Ühel helgemal hetkel läks Mees arsti juurde, sest unetusest oli saanud vaev. Arst määras tabletid ja andis soovituskirja psühhiaatri vastuvõtule.
Masendus süvenes veelgi. Mees sisendas endale ja meile, et teda ei ole kellelegi vaja ning kõige mustmatel hetkedel jättis ta jumalaga. Kuid see oli vaid osaline lõpp. Sest hetk hiljem valdas Meest suurushullustus, millega kaasnesid ostubuum ja absoluutne eneseimetlus.
Naise kaasa otsustas näiteks, et spordisaadetes kasutatav spetsiifiline sõna on just tema väljamõeldis ning et kuna sõna kasutatakse temalt luba küsimata, siis teda kui geenius ilmselt ei hinnata piisavalt. Järgmisel hetkel oli süüdlaseks juba kogu perekond.
Meie kodus oli meie viiest pereliikmest vaid Mees väärt midagi s.t. kõige paremaid ja kallimaid sööke, riideid, reise. Sest tänu tema tarkusele oli meil kodu, autod ja üldse elu võimalik...
Lõpuks ei teadnud ma enam, mis Mehe juttudes on tõsi.
Ma ei suutnud enam haigusega kaasnevat tujukust ja nartsismi teineteisest eristada.
Ma ei teadnud, mis on tõde ja mis läheb mööda. Mees ei tahtnud enam tööle minna ning näiteks enne psühhiaatri juurde minekut hoidis ta end meelega öösel üleval, et vastuvõtul väsinum välja näha. Mida ta psühhiaatrile rääkis, seda ma ei tea, aga ühest hetkest alates tuli ta sealt iga kord võidurõõmsalt tagasi: haiguslehte muudkui aga pikendati, sest “arstid on ikka nii lollid ja usuva kõike”.
Mul oli sageli lihtsalt hirm.
Masendust või ükskõik mis haigust on võimalik valitseda. Selleks on vaja tahet, ravimeid ja vajadusel tugiisikut.
Otsustasin, et ma seisan Mehe kõrval ka nüüd. Nagu lubatud sai – heas ja halvas.
Psühhiaatri vahetus tõi Mehele ka diagnoosi: bipolaarne meeleoluhäire.
Sain aru, et olen kohutavas seisus – ma ei julge ära minna. Sest iga muutus võis Mehe masendust suurendada ning halvimal juhul vabasurmaga lõppeda. Milline ema suudaks allkirjastada laste isa surmaotsust?
Nii ma siiski jäin, kuigi ärkasin igal hommikul hirmus – on see meie viimne päev?
Kui Mees kodus oli, kuulsin jätkuvalt süüdistusi, sest Mehe meelest olin mina tema masenduses süüdi. Kui Meest kodus ei olnud, helises vahel mu telefon ning Mees teatas autoroolist, et see on hüvastijätukõne. Sest ta sõidab kohe vastu puud...
Tabletid suutsid Mehe elu mingilgi määral stabiliseerida. Kuid seda paraku vaid juhul, kui ta mäletas neid võtta. Mingi aeg Mees mäletaski, kuid siis tundis ta end ühtäkki nii kindlalt, et ei pidanud ravimeid enam millekski.
Nii jäid tabletid tahtlikult võtmata.
Järgmisel õhtul leidsin ma eest uuesti kujundatud kodu: Mehe rusikas oli võimsat tööd teinud. Mees ise aga oli kössis ja pisarais – kõige õnnetum ja hüljatum – just nii ta end sel hetkel tundis... tundis, et teda ei vaja siin elus enam keegi.
* * *
Nüüd istusid kolm naist teraapiaringis.Miks me ei näinud seda abielludes? Olime me tõesti armastusest pimestatud?
Sest selline haigus ilmneb ootamatult. Mõnel täiskasvanu-, teisel lapseeas.
Meie meestel ilmnes see keskeas.
Jah, me pidime nüüd siin istudes küsima – kas meie kutsusime selle haiguse meestes esile?
Vastus oli “ei”.
Kuid meist said vabakäiguvangid meeste meeleolude all, tablettide armul.
Meie Mehed olid liiga terved järelvalvega haiglaravi jaoks.
Kuid meie Mehed olid liiga haiged, et nende juurest lahkuda.
Aga meie, naiste, elu – kas meil jäi rõõmu jaoks aega?
Oskan siinkohal vaid endast rääkida: mul ellu tulid ühel hetkel jälle ilusad hetked.
Ning ma panin neile mõttes hellitava nimegi – teemanthetked. Sama pisikesed, kirkad ja hoitud.
Hetked, mil avastasin, et ma olen veel Naine.
järgneb
