Purjus ema: mida sa karjud ja õiendad mu lapsega, mul on niigi raske olla, tahad peksa saada või?
Kohtusin vanema naisega. Tiina on jutukas ja väga ilusa naeratusega inimene. Jutuka inimesega jutt ikka jookseb. Muuhulgas rääkisime ka tänapäeva noorusest, see olevat ju alati hukas.
Tiinal on jalad haiged ja seetõttu käimine raskevõitu. Kui ta poes käib, siis ikka vahepeal istub pingi peal ja puhkab jalga. Nii ta rääkiski mulle oma loo.
Tiina istus pingi peal. Teisel pool teed tuli jalgrattaga kõndides-vaarudes noorepoolne naine, kes ilmselt oli purjus. Tema selja taga kõndis umbes 8aastane poisike. Lillepeenra juures poiss peatus ja hakkas lilli katkuma ja purustama. Emal oli endaga tegemist ja ta ilmselt midagi ei märganud. Tiina hüüdis teiselt poolt teed: "Mida sa, poiss, ometi teed, lõpeta!" Selle peale hakkas poisi ema Tiina peale karjuma: "Mida sa karjud ja õiendad mu lapsega, mul on niigi raske olla, tahad peksa saada või?" Ise hakkas ähvardavalt Tiina poole minema. Tiina mõtles, et ega ta haigete jalgadega põgeneda ikka ei suuda, saagu siis, mis saab.
Jalgrattaga naine siiski päris üle tee ei tulnud, see oli talle ka raskevõitu.
Tiina arvamus nähtud situatsioonist oli: kui pole kodust kasvatust, siis sealt need hoolimatud pätid tulevadki. Mina jälle mõtlesin: vaene poiss, mida kõike ta võib elus näinud ja tundnud olla. Muidugi ei oleks ta pidanud lilli katkuma, aga võib-olla aitas see tegu tal viha ja kurbust kuidagigi maandada, pakkus mingilgi määral lohutust. Kes ei teaks valmi: kord Päitsik puskis Punikut...
Ja üldse, kuidas käituda taolises olukorras, kuidas aidata? Teame ju küll lugusid, kus abistaja-sekkuja-korralekutsuja saab peksa või lausa tapetakse. Mida teie olete teinud või tahaksite teha taolistes olukordades? Kas tahate ja julgete sekkuda?
