Raseda naise pihtimus: ei suutnud kolleegi võludele vastu panna ja petsin temaga oma lapse isa...
Saan kevade alguses emaks. Me Markusega ei planeerinud last otseselt ette, aga oleme koos olnud juba viis aastat ning ega see teadmine jalust nõrgaks ka ei teinud. Ma korra kõhklesin, aga see oli esimene reaktsioon. Nägin rõõmu Markuse silmades ning tundsin, et see on minu jaoks. Olen elus juba mõndagi saavutanud. Lõpetasin cum laude, sain juba 22aastane väga hea töökoha ning ei pidanud muretsema, et kuu lõpus pangakonto nullis. Markus on veidi teistmoodi, hipi. Eks tal on omad kiiksud ja mina olen meie suhtes ratsionaalsem pool, kuid see ei häiri. Armastus ei küsi ametit.
Katus sõitis ära
Ja nüüd olime olukorras, et ootame last Sõbrannad olid elevil, vanematest rääkimata. Hakkasin ka ise hoogsalt lastepoode kammima. Kõik oli väga ilus, aga alati on kuskil aga. Mulle ikkagi tundub, et kõige selle valguses sõitis mul katus ära. Ma kinnitasin endale, et kõik on super, aga ma tundsin, et mul on nii palju tegemata. Tahaks veel noor olla ja möllata. Jutud, et küll kolme-nelja aasta pärast naased tööellu ja muutud taas aktiivseks, ei rahulda.
Mul on kontoris väga värvikas seltskond
* Tšikk, kes on vist lesbi. Ta istub alati jalad harkis, kannab üldiselt pükse ja ketse. Tõsi, vahel ka musti lakk-kingi. Tal on rangete mustade raamidega prillid ning lühikesed blondid juuksed. Pidudel on ta alati see, kes kõige kauem vastu peab. Vahel muidugi juba liigagi joviaalses olekus, aga siiski.
* Ülemus, kel on maja Viimsis ning naine ja kaks last. Ta pole igav möku, kes naise käpa all ning päev läbi tuletaks endale meelde, mida õhtul toidupoest ostma peab. Samas ei ole ta ka eluvend, kes naist igal võimalusel petaks. Ta on lihtsalt muhe sell, kel ka huumorimeel paigas.
Ja paljud muud tegelased… Olgu, ühe pean veel eraldi välja tooma.
* Kristo — 34aastane, meenutab veidi Ryan Goslingut. Käib alati väga viisakalt riides ning on ka muidu härrasmehelik. Tal on huumorimeel paigas ning ta teeb oma tööd hästi. Nii kaua kui ma mäletan, on ta alati vallaline olnud.
Õhtu lõppes tema hotellitoas
Tunnistan ausalt, temas on midagi, mis mind paelub, olin temasse kunagi isegi armunud. Oktoobris sõitsime Lätti ühele konverentsile. Mina olin siis juba mitmendat kuud rase, aga õnneks ei andnud see igapäevaselt tunda. Mu hommikud ei alanud iiveldamishoogudega ning mingeid tujukõikumisi ka polnud. Olin täiesti veendunud, et täidan töökohustusi kuni viimase võimaluseni välja.
Konverents Riias läks hästi, sai mõndagi kõrva taha pandud ja uusi ärikontakte loodud. Õhtul läksime linnapeale sööma ja niisama ringi vaatama. Kristo jõi muidugi palju veini, mina püsisin viksilt vee ja tee peal. Ometi lõppes kõik sellega, et kumbki ei läinud oma hotellituppa, vaid lõpetasime tema toas ja seksisime. Ma saaks aru, kui oleksin olnud purjus ja mõistuse kaotanud, aga ma olin täiesti kaine! Mul ei olnud hommikul pohmelli, aga ma isegi ei kahetsenud. See tundus kuidagi kummalisel viisil õige. Nüüd sain selle mehe, kellest olin unistanud. Kodus on mul mu armas boheemlaslik antropoloog, aga siin tõeline mees. Nii naiivselt ma mõtlesingi.
Sõitsime järgmine päev Tallinna tagasi, olukord oli üpris kohmetu. Vähemasti temal. Ilmselgelt Kristo põdes, et magas raseda naisega. Päev-päevalt olukord lahtus ja käitusime nagu õiged kolleegid kunagi. Mind jäi see siiski piinama. Mõtlesin peas igasugu stsenaariume läbi, kuidas edasi minna. Kui ma nii käitusin, äkki ma pole õiges suhtes? Ehk peaks lahku minema, kasvataksin last üksi või jagaksime kuidagi kasvatusõigusi.
Kristo saatis mu pikalt
Oma naiivses meeltesegadushoos läksin Kristoga rääkima, prahvatasin kõik välja, mis mul öelda oli. Alates sellest, et ta mulle meeldib ja uitmõteteni välja, et peaksin ehk Markusest lahku minema. Kristo, muidu nii elav ja sõnaosav, kuulas vaikides ja ütles siis, et tal on väga kahju, et tookord Riias nii läks ning tal pole mu vastu tundeid. Ta oli lihtsalt purjus ja ta ongi selline nõme mees, et ei otsi suhet, vaid naudib vabadust. Ta soovitas mul Markusega asjad ära klaarida.
Selleks hetkeks oli mul maa juba jalge alt varisenud, nüüd vaikisin mina ning kõndisin viimaks minema. Sellest on möödas umbes 1,5 kuud. Eelmisel reedel oli töö juures mu lahkumispidu. Mul on mõistvad ülemused, lasid mu nii-öelda varasele emaduspuhkusele, vormistatakse kuidagi ära, et võtan palgata puhkust, siis teen kodutööd ja viimaks ametlik emaduspuhkus. Kuidagi saavad raamatupidajad hakkama. Ma lihtsalt ei suutnud enam Kristoga koos töötada.
Olen vahepeal palju mõelnud ning mõistnud, et see oli täielik jaburus, mida ma vahepeal tegin. Mul on kodus hoolitsev mees ja me saame koos lapse. Mina aga tõmbasin ringi ja käitusin kui 15aastane. Ma loodan, et õppisin sellest ning midagi sellist enam kunagi ei juhtu. Markuse osas — parem kui on asju, mida ta ei tea ega saagi teada.
