Säästuaja eksimused
Vaatasin, et vana lõhnaõli hakkas otsa saama. Parasjagu helistas ka kataloogikaubamaja edasimüüja ja pakkus, et saame kokku, ta näitab uusi tooteid. Suures kokkuhoiuõhinas kohtusingi temaga, proovisin ühte-teist ja testisin ka lõhnaõli. Tundus tavaline, mitte midagi erilist ja mitte midagi head. Aga tellisin. Ise mõtlesin kogu aeg, kui tubli naine ma ikka olen, et suudan enda pealt säästa.
Nädala pärast sain lõhnaõli kätte, piserdasin kaelale ja veidi padjale ka. Tavaliselt ma seda ei tee, aga tuli selline mõte.
Esimesel päeval ei hakanud mehe ees oma saavutusega uhkustamagi. Kasutasin aga parfüümikest ja olin rahul. Teisel päeval tekkis juba uusi mõtteid, elasin oma tavalist elu. Kolmandaks päevaks olin uudise unustanud.
Aga siis — kui kolmanda päeva hommikul mõnusasti mehe kaisus ärkasin, küsis mees, et ei tea, mis see meie magamistoas juba mitu päeva haiseb. Et kas ma olen mingi uue vahendi ostnud ja sellega peeglit puhastanud, selline kole koristaja lõhn on toas. Mul ei tulnud mingeid oste meelde. Ütlesin, et mina hoian hoopis kokku. Pesen seebi ja lapiga, kui vaja. Ja et näe — ostsin uue lõhnaõligi, hästi odav ja puha. Pole mingi Ricci ega Boss.
Siis selgus valus tõde — hais tuligi minu padjalt, minu küljest ja mu riietest. Mehele meenutas lõhnaõli haisupommi. Nuta või naera, ei saa ämmale ka kinkida, pakend juba avatud ja paar päeva kasutatud. Mees lubas kohe mulle korraliku lõhna osta ning lisas, et kui meil enam üldse raha pole, siis pesemegi vee ja seebiga, aga odavaid lõhnaõlisid pole küll vaja.
Sõbranna rääkis oma loo, kuidas tema on käinud 12 aastat juuksur-stilisti juures, aga otsustas ka jaanuaris kokku hoida ja minna äärelinna odavasse juuksurisse. Teised sõbrannad olid küll hurjutanud, et mis sa teed, hull naine! Nemad küll ei usaldaks võõrast „linoleumi ja euroremondita“ salongi, kuid juba oli mu kallis sõbranna juuksuritoolis. Teemaks „kõigest“ väike lõikus.
„Palun tasandage,“ oli väidetavalt tema soov. Aga juuksur oli agar, tegi klikk-klõkk, küsis, et kas natuke järku ka võtan — ja voila! peale föönitamist vaatas sõbrannale peeglist näkku ajalooline kangelanna. Nagu otse tema lapsepõlve filmidest.
Mis teha, tuli tunnistada oma eksimust ja oodata, kuni stilist-juuksuril on aega väikest viperust siluda. Vandusime sõbrannaga koos, et enne kui kokku hoiame, mõtleme tõsiselt järele. Tema mees oli öelnud, et esiteks, kuna ta peab oma pikkade juustega käima frisööri juures 2-4 korda aastas, pole kokkuhoid seda väärt, et naine oleks pahas tujus. Pealegi ei muuda säästetud kroonid nende pere eelarvet. Kokkuvõttes hakkasime koostama nimekirja asjadest, mille pealt me kokku ei hoia. Esimene oli parfüüm ja teine juuksur.
Kuid sellega mu eksimused ei lõppenud.
Nimelt ei suutnud minagi hoiduda suurte allahindluste tormijooksudest. Kappasin ja lappasin kaupu ja lõpuks ostsin saapad. Ette rutates saate isegi aru, et nendega miski jama tuli. Käisin neli nädalat ja siis hakkasid õmblused kuluma ja hargnema. Viisin saapad garantiisse ja sain vastuse, et tegemist on loomuliku kulumisega. Et lihtsalt väga intensiivne kandmine võibki selle tekitada.
Ausõna — nuta või naera, mulle meenus muinasjutt ära nõiutud printsessist, kes tantsis igal ööl läbi umbes 100 paari kingi. Aga mis teha, lasin õmblused kinni õmmelda ja sain taas targemaks. Ma arvan, et mu põhiline komistuskivi oli ahnus. Ostsin odava ja võõra kaubamärgiga toote, mis oli ka allahinnatud.
Edaspidi mõõdan seitse korda, enne kui kokku hakkan hoidma. Vot!
