Pidasin sünnipäeva uues kodus. Olen alati pangalaene vältinud, aga läksin hiljuti elukaaslasest lahku ning pidin senise üürikorteriga hüvasti jätma. Käisin vaatamas umbes viit korterit. Jälle see vahendustasu ja tagatis, on sel mõtet. Jalutasin hoopis panka ning uurisin võimalusi laenuks. Selgus, et olen päris hea potentsiaalne laenuvõtja, jäi vaid üle korter leida. Vaatasin mitmeid kortereid Kadriorus ning südalinnas, viimaks leidsin mõnusa 45ruuduse pesa Kassisabas. Ideaalne vaikne linnaosa. Saatuse iroonia, kohe Westholmi kooli läheduses, oleks vaid pisipere, siis oleks mugav neid hommikuti kooli saata.

Viisaastakuplaan paigas

Sünnipäev ühtis soolaleivapeoga. Valdav osa külalisi olid paarikesed, aga ega keegi minu suhtestaatuse üle ironiseerinud. Pigem olid sõbrannad kadedad — sa oled veel noor, aitas küll sest pikast 8 aastat kestnud suhtest, saad jälle enda heaks elada. Kamba peale kingiti mulle autojuhikursused. Pärast suhte lõppu mul vaba aega jätkub, mahubki see kursus ilusasti mu argiõhtutesse. Õhtu jooksul küsiti ka, kas mul on nö viisaastakuplaan, mida tahaks enne 40. sünnipäeva ära teha. Olen alati unistanud, et reisiks Lõuna-Ameerikasse ja rändaks näiteks Machu Picchusse. Usun, et see on tehtav. Autojuhiload on ka plaanis olnud, need on juba lähituleviku muusika. Oma kodu on nüüd ka olemas. Mida veel ihata, meest ei hakka viisaastakuplaani lisama. Kui kedagi kohtan, siis kohtan. Ma pole naine, kes kardaks üksindust ja oleks valmis kas või iga järgmise kehkenpüksiga voodisse ronima ning järgmisel päeval kokku kolima.

Korraks jooksis mõte ikkagi pisipere juurde. Ma olin juba teismelisena kindel, et ma tahan emaks saada, kuid ometi on mu kõrval emaks saanud hoopis need sõbrannad, kes kunagi pirtsutasid, et ei tahagi lapsi.

Mõtlen, miks üldse nii läks. Kui olin 20, siis oli elumeri veel põlvini. Õppisin Tartu Ülikoolis ja vahetasin mehi kui sokke. See oli nüüd ränk liialdus, aga püsisuhteni jõudsin esimest korda tõesti alles 22aastaselt. Selle noormehega kolisime ka mõneks ajaks Amsterdami. Ta läks seal kooli, mina hakkasin värske kirjandusteadlasena hoopis ühes kohvikus tööle. Polnud ju mul välismaal oma teadmistega Marie Underist ja Oskar Lutsust palju teha. Need kaks aastat seal olid siiski ilusad, sain tuttavaks nii paljude inspireerivate inimestega ning inimesed olid seal palju rõõmsamad. Polnud rusuvat liikluskultuuri, kõikjale sai rattaga. Polnud nii pimedat talve, ilmad olid üleüldiselt paremad.

Ühtäkki meenus — aga laps!?

Kui 24aastaselt Eestisse tagasi tulime, läksin uuesti kooli magistrantuuri. Pärast seda üks vaheaasta Londonis, siis sain juba ühte riigiametisse tööle, kus tegelesin kultuurivaldkonnaga, mis mulle oluline.

Vahepeal läksin sellest noormehest lahku, kuid leidsin uue, kellega olingi kokku koos kaheksa aastat. Mul meenus lapsesaamine alles 32aastaselt, mõtlesin siis, et oleks äkki õige aeg. Rääkisin sellest kallimaga, kelle silmad läksid särama. Muidugi! Kummalisel kombel ei oodanud ma seda reaktsiooni, arvasin, et just tema ütleb, et ei soovi veel last. Saaksin selle kattevarjus ohata, et mina ju tahaks, aga mees on süüdi, et me selle edasi lükkame. Nüüd olin olukorras, kus tee oli lahti, saagem siis laps. Aga ma hinges veel ei tahtnud, ma polnud valmis. Mina ja laps, see tundus kuidagi nii hirmuäratav, samas sain aru, et lõputult ma lapsesaamist edasi ei saa lükata. Talv, kevad, suvi, sügis, järjekordne talv. Aeg läks muudkui edasi, aga lapsesaamine jäi tagaplaanile. Ma arvan, et see oli ka üks põhjus, miks meie suhe kokkuvõttes kokku varises.

Rong on läinud?

Nüüd olen 35 ja vallaline, mulle meeldib see olukord. Samas ei välista, et kohtun juba homme mõne mehega, kellega end siduda tahaks. Sidumine ei tähenda aga kohe pere saamist. Äkki on üldse see rong juba läinud, äkki polegi määratud, et ma peaks emaks saama. Ütleme, et jääksin lähiaastatel rasedaks, lapse sünnitaks 38aastaselt. Kui ta kooli läheb, olen juba kuldses keskeas. Kui ta keskkooli lõpetab, lähenen juba tasapisi pensionieale. See pole selline emadus, millest kunagi unistasin. Minu ema sünnitas mu, kui oli 22, see oli hoopis teine teema. Me saame siiani läbi, ja olen teda alati võtnud pigem kui vanemat õde. Kes ma oma lapsele oleks, vanaema?