Sõber, ma ei ole prügikast
Ühel hetkel ta avaneb ja tunnen, kuidas minu kaela langeb kogu eelmise nädala sodi, mida ta oma hinges on kandnud. Oma osa saab ka teenindaja, kes meie lauda teenindab. Naeratan vabandavalt teenindajale ja siis veel vabandavamalt K-le, kes solvub. K pärib, kas tal ei olegi õigus nõuda korralikku teenindust. Vastan midagi ebalevat.
Sellel hetkel ma enam ei tea, miks ma jälle temaga kokku sain ja miks ma jälle tema emotsionaalset pesu pesen. Osa minust ütleb, et me oleme sõbrad ja see on minu kohutus. Teine osa ütleb, et raamat oleks kordades parem kaaslane. Ma ei lahku. Ükshaaval võtame läbi kõik K-d viimasel nädalal haavanud inimesed. K meeleolu paraneb. Jälle üks kord olen mina olnud tema pesunaine.
Temaga koos olles tunnen, et see on minu kohustus, mina ju suudan tema meeleolu parandada. K sätib ennast lahkuma ja teeb oma tavapärase märkuse. Tavaliselt on see midagi väikest, kuid ebameeldivat, kommentaar kaalu kohta, vihje, et mul pole ju peale tema sõpru, minu vähene maailma tundmine või mida iganes.
Me oleme seda mängu mänginud juba aastaid. Mitte iga kord ei ole meie kohtumine minu poolt tema emotsionaalse musta pesu pesemine. Mõnikord on kõik hästi ja meil on hunnikus ühiseid mälestusi. Neid pesupesemiseta kordadel on ta maailma parim kaaslane. Neid kordi on vähe. Siis paistaks nagu päike pilvede vahelt. Enamasti on taevas pilvine.
Kui K on lahkunud, jään enda üle veel mõtlema. Teen otsuse, et vaatamata harvadele päikeselistele hetkedele ei ole säärane korraldus mulle enam vastuvõetav. Helistan K-le ja ütlen meie pikaajalise sõpruse lihtsalt üles. K haavub, kuulen, et olen ebastabiilne ja solvun liiga kergesti.
Lõpetan kõne ja mõtlen, et ega see K pole esimene selline sõber minu elus. Tegelikult on mul ikka ja alati mõni, kelle musta pesu pesta. Esimene selline tekkis juba põhikoolis. Ta ei unustanud mulle kunagi mainimata, kui eriline see on, et tema tahab minu sõber olla. Minu hooleks jäi sõpruse eest teda emotsionaalselt maandada.
Ka mina annan oma musta pesu teistele pesta. Väga tihti annavad inimesed seda pesu oma vanematele, partnerile, isegi töökaaslastele. Sügaval inimlikkuse tasanadil on see õige ja hea. Me aitame üksteist, meid aidatakse ja meie ise aitame. Valesti on asjad siis kui üks ainult annab ja teine ainult peseb.
Ma ei julge öelda, et olen peale neid kordi kuidagi ise väsinud või eriliselt neid asju enda hinge võtnud. Ma lihtsalt ei taha seda enam teha. Minu töö ei ole olla rahusadam tormisel elumerel. Annan endale lubaduse, et mitte kunagi ei lase ma ennast kiskuda olukorda, kus mina ainult annan ja keegi ainult võtab.
Vaatan enda ümber olevaid inimesi ja mõistatan, kas olen ainus säärane pesunaine. Võib-olla on see sisemise nõrkuse märk ja annab aimu madalast enesehinnangust. Kui ma hindaks ennast kõrgemalt, siis ei vaevuks ma teist inimest kuulama. Tegelikult kuulan ma alati oma sõpru, lähedasi, see on minu viis suhtlemiseks. Ma austan endas seda osa, see teeb minust minu. Ma tean, et pole ma ainus — ainus, kes peseb ega ainus, kes kuulab. See teadmine teeb eraklikuks, sest neid inimesi on harva.
Organiseerimise spetsialistid soovitavad oma riidekapi vähemalt kord aastas läbi vaadata ja visata välja kõik, mida aasta jooksul kantud pole. Mina vaatan nüüd kord aastas üle oma inimsuhted. Sarnaselt riietega viskan halastamatult oma hingest välja kõik tegelased, kellelt on oodata vaid musta pesu.
