Probleem sai alguse tegelikult juba eelmisel aastal, kui kasvatajad täpselt sama jutuga minu juurde tulid. Ega ma ei osanudki muud teha, kui seadsin sammud igaks juhuks Tartusse tarkade arstide, psühhiaatrite ja psühholoogide juurde, kes kõik kinnitasid, et lapsega on kõik tipp-topp korras. Ei mingit hüperaktiivsust, ei midagi eripärast. Lihtsalt tavaline laps.

Nüüd toimus lasteaias arenguvestlus, kus kasvataja lihtsalt otse küsis, et kas ehk peaks ikka nende rahustite peale mõtlema. Nad olla kaevanud välja eelmise aasta andmed, kus näha, et me igaks juhuks psühhiaatri vastuvõtul käisime. Olenemata sellest, et kõik on korras, näitavat see ju, et midagi on ikka häda. Laps ju ei püsi paigal, jookseb, mängib ehk tegelikult tegeleb kõige sellega, millega lapsed ikka tegelevad. Jah, ma ei eitagi, et eks vahel võib temaga ikka jama olla — aga kes 4aastastest poistest siis aeg-ajalt pahandust ei teeks? Teine küsimus, mis mind šokeeris oli see, et kas lapsel ikka tahvelarvuti on. No misasja?! Tal on kühvel ja liivakast, kus mängida. 

Ma saan aru, et see töö on raske. Eriti kui rühmas on palju lapsi. Aga kas tõesti peab lapsed kõigepealt rahustitega juurviljadeks söötma, et kasvatajad siis lihtsalt päeva õhtusse saaksid veeretada?