Reaalses elus ju nii ei juhtu. Või siiski. Kohtasin Anderot hambakliinikus. Ootasime mõlemad oma aega. Lugesin ühte ajakirja, kus oli intervjuu Mick Jaggeriga. Andero märkas seda ja ütles, et on suur Rolling Stonesi fänn. Vastasin, et mina mitte, aga Jagger inimesena on huvitav persoon. Ühtäkki rääkisime juba oma muusikaeelistustest, siis meie lemmiksöögikohtadest. Tundus nii ootamatu, kui äkki hõigati, et arst saab mu nüüd vastu võtta. Jäime mõlemad kohmetult istuma, oleks tahtnud edasi suhelda, aga siis see katkestati. Naeratasin ja ütlesin, et oli väga meeldiv tutvuda. Ma üldiselt kardan hambaarste, aga sel korral oli mul valust täiesti ükskõik. Mõtted rändasid pidevalt salapärase tundmatu noormehe peale, kellega koridoris tutvusin. Ma polnud ta nimegi küsinud, rääkimata sellest, et tema oleks mu telefoninumbrit pärinud. Kui kabinetist väljusin, sain uuesti jahmuda. Andero seisis sealsamas, ütles, et tal läks kiiresti ja ta mõtles, et ootab, sest minus oli midagi. Ta ei suutnud ära minna, oleks muidu end elu lõpuni kirunud.

Viisakas ja tark — ideaalne mees?

Edasi läks kõik kui romantilises filmis. Käisime söömas, kinos, teatris. Ta töötab IT-alal ja on muidu väga laia silmaringiga. Arvasin, et mina olen väga suur filmisõber, aga temaga ei anna seda võrreldagi. Ta lemmikperiood on nn kuldse Hollywoodi aeg 50-60ndad. Kui ütlen, et vaataks õhtul mõnda filmi, näiteks film noiri aastast 1951, siis kuluks paar sekundit ja ta vuristaks ette just selle aastakäigu head filmid.

Lisaks on Andero hästi viisakas, ei mäleta, et kunagi oleks kuulnud teda ropendamas. Ta on härrasmehelik ja valmis arveid maksma. Korra saatis ta mulle keset päeva kulleri vahendusel tööle lilled. Bingo Lotos pole mul kunagi vedanud, varem ka armastuses mitte, kuid nüüd tundus, et sain jackpoti. Ikka räägitakse kurjast ämmast ja mu ema ongi hästi range, aga Andero meeldis talle esimesest silmapilgust. Nagu ka mulle. Peagi elasime koos, ma olin otsesõnu pimestatud.

Nii, aga nüüd lõppeb muinasjutt ära. Reaalne elu pole selline, et kohtad juhuslikult unistuste meest ja elate siis oma täiuslike lastega koos valgete aialippidega majas. Ma ei osanud peeglisse vaadata, kuid ühel hetkel jõudis reaalsus kohale. Sõbrad heitsid ette, et ma olen täiesti kadunud,  mu elus on koht vaid Anderol. Ja ta on uskumatult kontrolliv ja armukade. Ma ei tohi kuskil käia nii, et tema sellest ei tea. Pean talle raporteerima kogu oma päevaplaani. Kord käisime koos kohvikus ja minuga tuli rääkima kunagine kursavend Lauri. Vahetasime paar kiiret lauset — kuidas läheb, tore näha jms. Kui ta ära läks, siis oli Andero näost tulipunane ja sisistas, et mis ma flirdin võõraste meestega. Olin jahmunud, ma ju ei flirtinud. Peagi sain aru, et ma ei tohiks vist vastassugupoolega suheldagi. Kord laikis mu eks Facebookis mu pilti, isegi selle peilis Andero välja ja hakkas uurima, kas suhtleme muidu ka. Kustutasin eksi Facebookist ära. Ma ei tohi enam sõbrannadega veinitada. Varem olid meil traditsioonid, et läksime reedel välja, aga nüüd langes ka see ära. Kui kord olin ühel tööüritusel joonud kaks pokaali veini, pidas Andero kodus mulle pika loengu, kuidas olen alkohoolik ega suuda end kontrollida. Olin muust maast täiesti eraldatud.

Jätsin ta maha, aga vaid ajutiselt

Lõpuks viskas mul üle, tundsin end vangina. Ja Andero nautis mu üle domineerimist ja mu alandamist. Võtsin julguse kokku ja ütlesin talle näkku, et aitab, ma tahan suhte lõpetada. Vaidlesime pikalt, aga õnneks on ta mees, kes kätega kallale ei tule. Lahkus. Aga järgmisel päeval hakkas sõnumeid saatma, kui esiti kurjustas, siis pärast juba keelitas ja lubas parem mees olla. Ma mõtlesin, et mul on ükskõik, aga tegelikult ei ole. Ma tundsin oma tavapärases maailmas nii üksikuna. Mul oli võimalik taas sõbrannadega veinitamas käia, võisin normaalselt suhelda meestega. Õhtud olid vabad — sain rohkem trennis käia, omaette raamatuid lugeda jne. Vaba hing on ju tore olla? Aga minu jaoks oli see nüüd kuidagi imelik, ma hakkasin domineerivat Anderot igatsema. Justkui väike laps, kes kritiseerib oma vanemaid, aga nendeta on püsti hädas. Mul oli tekkinud Anderoga sõltuvussuhe, ta on psühhopaat, aga minu isiklik psühhopaat. Ma võtsin ta tagasi ja nüüd on sellest möödas kaks kuud. Olen samas punktis kui siis, kui ta maha jätsin. Mõtlen pidevalt, et peaks suhtele punkti panema, olen ju ikkagi vang omaenda suhtes, aga ma ei julge seda teha. Kardan, et see on mõttetu, läheb nii kui esimesel korral. Poleks eal arvanud, et olen nõrk naine, aga olen.