Suure murega naine: kas öelda ülemusele, et olen alkohoolik?

Naisteka poole pöördus naine, kes tahaks tunnistada oma ülemusele ja kolleegidele, et ta on alkohoolik, aga kardab, mida see kaasa võib tuua.

Olen oma töökohal töötanud juba natuke üle aasta. Mulle meeldib mu töö ja suhted kollegide ja ülemusega on väga head. Tegelikult olen nii ülemuse ja oma ruumi kümnekonna inimesega ka sõbrasuhetes. Me teame üksteisest palju. Räägime oma eraelu probleemidest, lastest, sugulastest. Ainuke asi, millest ma ei räägi, on… alkohol. Mu alkoholiprobleem tekkis aastaid tagasi, peale mu teise lapse sündi: kõik algas väikesest tipsutamisest ja lõpuks jõin juba igal õhtul vähemalt pudeli veini… Lähedaste abiga sain aga oma probleemi kontrolli alla. Juba pea kaks aastat pole ma tilkagi joonud. Selle aasta jooksul, mis ma olen töötanud oma uues töökohas, on loomulikult tulnud ette mitmeid kordi, kus tööga seotud üritustel alkoholi pakutakse. Olen alati leidnud vabanduse, miks ma ei joo, küll olen toonud põhjuseks antibiootikumikuuri, küll mõne muu terviseprobleemi. Olen isegi valetanud, et ma olen autoga, kuigi tegelikult ei ole. Mul on tunne, et nad kahtlustavad minu keeldumise tõelist põhjust. Algul tehti ikka nalja, et ju ma olen rase, kui ma piisavalt ruttu oma alkoholist keeldumist kuidagi põhjendada ei osanud, nüüd ollakse pigem vait. Mulle tundub see olukord juba üsna tobe ja ma tahaksin neile inimestele rääkida, et ma olen alkohoolik, aga ma tõepoolest kardan, et minusse hakatakse hoopis teistmoodi suhtuma, võib-olla isegi ei soovi ülemus minuga töösuhet jätkata… Ühesõnaga, ma ei tea, mida teha — mind painab see väga, et ma pean nii suurt saladust ikkagi üsna lähedaste inimeste eest varjama.

See on tõesti delikaatne probleem. Kirjutage palun Naistekale, kui kellelgi on kogemusi, kuidas suhtub tööandja fakti, et tema alluv on alkohoolik — küll kaine alkohoolik, aga siiski.