SUVEJUTT: Armastus
Kaunis suvepäev. Lilled õitsesid oma värvilistes kroonlehtedes ja mesilasedki olid oma igapäevaste askelduste ja nektari korjamisega ametis. Päike paistis nii siiralt üle terve aasa ja muutis inimesed rõõmsateks ja hoolivateks. Loora oli ka selline: rõõmsameelne ja hooliv, ta suhtus inimestesse alati sõbralikult. Kõik inimesed armastasid teda. Tegelikult mitte kõik, vaid ainult need, kes teda lähemalt tundsid, sest ta oli küll ilus, aga tal olid oma puudused.
Nimelt kui ta oli laps, juhtus temaga õnnetus, mille tagajärjel tuli tema vasak jalg põlvest alla poole amputeerida. Seda asendas nüüd kunstjalg. Päevast-päeva mõtles Loora, et ta on nii abitu ja inetu sellega. Ta proovis oma masendust küll peita, kuid see ei aidanud. Tüdruk armastas vaadata telenoveelasid ja lugeda armastusromaane, sest ta teadis, et tema tulevik ei tõota tulla kunagi nii ilus. Ta teadis, et mitte ükski ilus poiss ei vaataks sellise puudega tüdrukut nagu tema. Pealegi olid Loora klassis imeilusad neiud, sest nad olid kõik NORMAALSED. Neil polnud hüüdnimesid nagu Lombakas või Puujalg.
Loora armastas suve, samas ka pelgas seda, sest see oli aeg, mil käiakse lühikeste kleitidega, mille alt oli tema jalaprotees liiga silmatorkav.
See päev: Loora jalutas mööda aasa ja märkas hetkeks liblikat, kes nii kaunilt lilleõiel istus ja oma kirjusid tiibu sirutas. Loora tahtis teda peopessa võtta, aga liblikas lendas eemale. Loora jälitas teda, lausa jooksis, tsipa longates, talle järele. Kaunis tiibadega olevus lisas aga aina hoogu. Tüdruk ei jälginud enam oma jalge ette, vaid silmitses ainult seda lendlevat olevust, kui järsku käis PÕNTS. Tüdruk komistas ja kukkus järsult maha, kaotas teadvuse.
Lillede vahel oli lamanud üks poiss. See poiss oli selles külas alles uus, ta ei tundnud veel oma naabreid. Oli tulnud lihtsalt aasale pilvi vaatama, sinna samasse selili heitnud, pilvedest moodustatud loomi arvanud ning siis tukkuma jäänud.
Noormees vaatas lamavat tüdrukut, katsus ta põski — need olid soojad. Siis avas tüdruk silmad ning nägi enda ees imeilusat poissi. Ta hõõrus korra silmi ja näpistas end, et veenduda , et see järjekordne uni pole. Pilt oli ikka sama. Tema ees oli siniste silmadega poiss, tema juuksed olid nagu Justin Bieberil ja huuled nagu Zac Efronil. Lausa UNELM.
Poiss aitas tüdruku püsti ning tutvustas end. Tema nimi oli Richard ning ta oli 16-aastane. Tüdruk oli liiga lummatud, imetles noormeest ja kordas mõttes ta nime. Poiss raputas õrnalt tüdrukut õlgadest, veendumaks, et kõik ikka korras on. Loora ei osanud midagi teha, tal ei tulnud ühtki sõna suust välja ning ta lihtsalt jooksis minema, jooksis oma turvalise kodu poole.
Koju jõudnud tormas ta kiirelt oma tuppa ja viskus voodisse pikali. Loora oli enda peale vihane, et oli niimoodi ära jooksnud, kuid nüüd polnud enam midagi teha. Ta proovis lihtsalt uinuda, uinuda, et mitte enam mõelda. Kuid see püüd oli võimatu. Mida rohkem ta poissi oma peast pühkida püüdis, seda tihedamini too end seal ilmutas.
Järgmise päeva hommik. Loora oli vähe magada saanud, sest terve öö oli ta mõelnud Richardile. Ema koputas tema toa ukse peale, ning hüüdis teda elutuppa. Plika tõusis, vaatas kiirelt end peeglist ning jalutas siis elutuppa. Seal aga oli SEE SAMA poiss, Richard. Noormees tervitas tüdrukut ja kutsus ta endaga jalutama. Tüdruk oli nõus, ise segaduses, et kuidas Richard teadis teda sellest majast otsima. Ta polnud ise poisile ju oma nimegi öelnud.
Nad rääkisid, tegid nalja ja olid väga õnnelikud, nagu vanad tuttavad. Poiss ei hoolinud sellest, et tüdrukul oli puujalg, ta ei teinud sellest väljagi. Mängisid veesõda ja ajasid palli taga. Ka Loora ise unustas märkamatult oma puujala, ta polnud juba kaks päeva sellele hetkegi mõelnud.
Loora elu sai omale uue mõtte, ta lausa säras. Vähemalt nädal aega järjest käisid nad igal poole koos ja olid õnnelikud.
Ühel päeval nautisid nad pargis mõnusat suvepäikest. Kuumad päikesekiired langesid nende siidistele põskedele. Loora oli oma silmad sulgenud, et kuum päike silmadele liiga ei teeks. Poiss vaatas tüdrukut ja näis nagu ta koguks julgust, julgust, et teha SEDA. Suudelda tüdrukut. Ta juba oli tüdruku huulte läheduses, kui järsku tüdruk ehmatas ja kargas püsti.
MESILANE, karjus ta. Poiss püüdis iga hinna eest sellest segajast lahti saada, ta lausa ronis kahe jalaga pingile, et teda vehkivate kätega eemale peletada. Ta oli jõudnud tüdruku selja taha, kui tundis neiu keha enda vastas. Ununes mesilane ja ta võttis tüdrukult ümber kinni ning sosistas: MA ARMASTAN SIND. Tüdruk pööras ümber, naeratas ning nende huuled kohtusid. See oli nende esimene suudlus. Kõik oli IMELINE, nüüd olid nad veel õnnelikumadki enne.
Ja MAAILM muutus jälle ühe ilusa armunud paari võrra rikkamaks.
