SUVEJUTT: Noor armastus
Alguses peljates, kuid hiljem siiski võimalust kasutades, istusin selle sümpaatsena tunduva noormehe sülle. Vaikselt hakates minu kohta küsima, hakkasime suhtlema ja varsti naersimegi koos. Ei oskagi öelda, kas uskuda vana head lauset „ armastus esimesest silmapilgust,“ kuid talle otsa vaadates ma tõesti tundsin — jah, ma olen armunud. Teadsin, et edasi sai minna vaid raskemaks...
Tuli kellaaeg, mil ema käskis mul koju minna ja et mitte pahandusi tekitada ja pai laps olla, ütlesingi teistele „homseni“ ja hakkasin seltskonnast eemale jalutama. Kuuldes järsult oma nime, pöörasin hääle poole. See oli Tema. Kuna ta elab mu vastasmajas, otsustas temagi koju minna. Minnes koos, haaras ta mult õrnalt käest. Meeldiv tunne, tema maja juures vahetasime meiliaadresse ning läksime oma kodudesse.
Koju jõudes, käisin pesemas ja vahetasin riideid. Läksin voodisse ja hakkasin lugema, kuid mõtted ei seisnud ja jooksid koguaeg sinna, kus nad ei oleks pidanud olema. Rutakas otsus, rutakas mina, kuid süda lihtsalt hüppas tema ette, teadmata, kas seda ootab nüüd põlgamine või vastuvõtmine.
Järgmine õhtu läksime istusime kellegi juures, poisid (kui neid saab nii nimetada) räppisid nalja pärast kõrvaltoas ja muu seltskond siiski istus koos ja olid n-ö justkui omades „kampades“. Suhtlesin ühe noormehega, suurepärane sõber — Taavi. Joodi alkoholi. Oldi alkoholijoobes.
Muidu ei istu see, kui hakatakse joobes olekus midagi lubama või külge ajama, kuid suutmata talle vastu panna, alistusin. Rääkis natukene endast, lubas sorida oma telefonis. Teadsin, et noormees on hiljuti teinud läbi raske lahkumineku, halbade tagajärgedega. See ei olnudki, nüüd mõeldes, nii väga alles sel hetkel. Lahkusime S-i kodust ning läksime pimedas välja. Ta haaras mul käest ning kaitses mind endaga väga pahuksis oleva Taavi lähenevate katsete eest. Tunni pärast läks kogu see seltskond laiali ning meiegi hakkasime kodu poole lonkima. Jällegi tema maja ees olles, ütles ta, et lisaksin ta kindlasti MSN-i kohe, kui koju jõuan ning andis põsemusi. Lahkusin sealt põõsa juurest.
Koju minnes lülitasin arvuti oma toas sisse ja lisasin. Kohe oli mind vastu ka võetud. Meelega ei tõmmanud ma rulood alla, teadsin, et ta mind jälgib nii palju kui saab, ei saanud öelda, et ka mina poleks seda teinud. Andsin numbri ja lahkusin suhtlusest, tõmbasin ruloo alla, laisalt naeratades.
Saanud kõne, uinusin rahulikult.
Edasi läks vaid hullemaks tõesti, justkui teades ette. Tulid suudlused, rohkem koos olemist, lubadused... Need lubadused, mis olid siiski vaid sõnad ..
Lõpuks jäime aina kaugemaks ja valu vaid suuremaks. Sõnad, mis siiani mul meeles: “Ma ei taha sulle haiget teha, sa oled natukene liialt noor veel.“ Kaks kuud sellest suurepärasest kohtumisest, oma esimesest armuminest nutsin ma tõesti ja mul vedas, et oli inimene, kes oli mu kõrval.
Rääkisin end tühjaks ja süda tilkus verd. Ta ei kadunud mu meeltest ega südamest. Siiani olen teinud temaga vigu, teades, et tal on keegi, kellest ta hoolib. Oleme siiski minu pool ööbinud, koos olnud niisama. Ta arvab end teadvat, et mul ei ole tema vastu tundeid, kuid mis? Mida aeg edasi, seda paremini saame uuesti läbi. Ta hoidis vahepeal meelega eemale, sain vanemaks ning nüüd hommikuti lehvitame aknast, mis teeb tuju alati nii heaks ja paneb naeratama.
Aasta on möödas. Täna on see saatuslik kuupäev.
Tea, et armastan Sind, kui mina, noor tüdruk, võin seda öelda.
