Ma vaatasin päikese poole, mis oli täpselt mere piirjoonel. Nii suur ja säravpunane. Muretu ning helkiv. Vaikselt loksusid ka lained kaldale.

Ma võtsin istet otse ranna piirjoonel ning jäin horisonti vaatama, kui äkki märkasin enda kõrvale istuvat noormeest, kes oli ligikaudu sama vana kui mina. Ta ei lausunud sõnagi, lihtsalt istus paar meetrit minust kaugemal ja vaatas horisonti. Täpselt nagu minagi ennist olin teinud.

Mina jäin aga teda vaatama. Ma vaatasin tema heledaid lokkis juukseid, mis olid patsi seotud, tugevaid näojooni. Miski temas oli nii tuttavlik ja ligitõmbav. Mingi hetk pööras noormees oma pilgu minule ning ma uppusin tema erksinistesse silmadesse. Ta naeratas mulle, tutvustas ennast ja me hakkasime rääkima. Lihtsalt tühjast-tähjast. Maailmast. Kõigest. Me lihtsalt rääkisime, naersime, nautisime teineteise seltsi.

Me olime seal liiva peal istunud juba ligikaudu kolm tundi, kui ta mind ühe hetkega enda embusesse tõmbas,suudles ja püsti tõusis. Enne, kui ta ära läks, lubas, et me kohtume veel. Ning siis ta oligi läinud. Aru saamata, mis oli just juhtunud, kes oli too poiss olnud, jäin ma kohkunult veel randa istuma. Justkui unest ärganuna toibusin ma pool tundi hiljem. Võtsin oma jaki ja hakkasin koju minema. Terve tee suutsin mõelda vaid sellele saladuslikule noormehele. Tema sinistele silmadele ja sellele suudlusele.

Pärast seda käisin igal õhtul rannas just päikeseloojangu ajal, et võib-olla näen teda uuesti. Läks enne paar nädalat mööda, kui me uuesti kohtusime. Järjekordselt päikeseloojangu ajal. Kuid seekord oli kõik teisiti. Esimesena oli tema kohal, istudes samas kohas, kus me esimest korda kohtusime. Kus kõik alguse sai. Tema kõrval oli üks punakas-kollane roos — just nagu päikeseloojangust võetud värvidega. Hetkel, kui ta mind nägi, tõusis püsti, haaras lille ja tuli minu poole. Meie järjekordne päikeseloojang ainult meie kahe jaoks oli algamas…