SUVEJUTT: Pedro, oh Pedro!
Diskoteegis ringi liikudes said tüdrukud väga palju tähelepanu. Ja nad nautisid seda täiel rinnal. Nad ei saanud kordagi omavahele jääda, sest nendega rääkida tahtjaid oli üle paarikümne silmapaari. Alisa oma kuldpruunide juuste, suurte hirvesilmade ning nakatava naeruga tekitas meestes küll alguses kohmetust, kuid tema siirus ja hea huumorimeel andsid mehepoegadele uut julgust. Elsa helepruuni värvi pikad vallatud lokkis juuksed ning armas ninanöps meelitas kohale mehehakatisi, kes olid nõus tüdrukule mida iganes tooma. Ja tüdruk kasutas ka seda ära paaril korral.
Saali teises nurgas istusid idamaise välimusega kolm meesterahvast. Alisale oli üks nendest kohe silma hakanud. Esimest sammu aga ei olnud tütarlaps nõus ka pärast seda tegema, kui noormees talle tumeroosa roosi saatis. Selline käitumine oli Alisa jaoks esmakordne ning ta oli valmis just välja minema, kui tema teele tuli säravvalge naeratusega Pedro. Ei teadnud kumbki, kaua nad seal seisid, kuid nende jaoks ei olnudki see tähtis. Süda mõningaid lööke vahele jättes võttis Pedro Alisa käe alt kinni ning viis tantsupõrandale.
Alisa ei olnud suurem asi tantsija. Talle meeldis tantsida oma onuga, kes oskas väga hästi juhtida ja kes ei kurjustanud, kui tüdruk ta varvaste peal tallus. Laul oli just lõppenud ning kohe algas uus. Salsa. Alisa kangestus, nähes kuidas mehe silmad lugu kuuldes särama lõid. Ta arvas, et enam rohkem särada ühed silmad ei või. Eksis. Kuid ikkagi: kas pidi just nüüd selline tants tulema? Alisa oli valmis lihtsalt oma puusi hööritama ning taktirütmis kaasa kõikuma, kuid mida ta nüüd siis peab tegema? Valetama, et oh pea hakkas valutama? Sõbranna kutsus enda juurde? “Jeerum, jeerum, jeerum,” ohkas Ailsa väga raskelt, kui Pedro ta enda vastu tõmbas ja oli valmis tantsuga alustama. Olgu, leppis neiu, tuleb, mis tuleb. Vähemasti on ta mõne päeva pärast siit linnast lahkunud ja ei kohta Pedrot enam kunagi. Oi, kui valesti Alisa arvas. Oi, oi, kui valesti….
TEINE PEATÜKK
Pedrot eemalt piilunud Alisa arvas algselt, et tegemist on macho-suguse mehega. Kaugelt oli näha, et mehel oli vägagi treenitud keha ning kõnnak nagu minivariandis Schwarzeneggeril. Kuid see kõnnak ajas Alisa pea täitsa segamini — ainuüksi mõte mehe paljast kehast tõi kananaha ihule ning võttis õhku ahmima. Kuid see oli hea kananahk — see tunne oli hea.
Ja nüüd siis, olles peaaegu selle mini-Terminaatori keha vastas, vahel ainult õhuke siidist pluus, mis oli kui valatud mehe kehale, ei olnud ei kananahka ega õhu ahmimist. Tunne oli müstiline. Alisa tundis, et teda nagu kantakse õhus. Ta tundis esimest korda elus, et ta tantsis. Tantsis. Mitte ei tallanud partneri varvaste peal, vaid tõsimeeli tantsis. Pedro jalad liikusid kui tõelisel tantsijal ning ta lausa lendles tantsupõrandal. Koos Alisaga. See öö mööduski nagu unenäos, nende mõlema jaoks. Neil oli silmi ainult teineteise jaoks ning nende kehad lausa karjusid teineteise järele. Kuid vaatamata kõigile sellele, saatis Pedro Alisa korralikult hotellitoa ukseni ning lahkus sealt, suudeldes tütarlapse paremat põsesarna. Seda kohta ei pese ma iialgi, lubas unesegane Alisa sulgpehmesse voodisse vajudes.
Hommikul mitmete Elsa hüüete peale ärgates, ei saanud Alisa aru, kus ta on. Ta lootis, et kohe-kohe tuleb tema eilne kaaslane ning et kogu see öö ei olnud pelgalt uni. Kuid tuli hoopis väga loppis ja kurjakuulutava näoga Elsa. Elsa istus voodiservale ning lihtsalt vaatas Alisale otsa. Nii see kestis oma mitu minutit. Alisa tuhnis oma mälusopis, kas ta tegi eile midagi valesti või on sõbrants lihtsalt vale jalaga voodist välja astunud. Ei meenunud midagi. Meenusid ainult liblikaid kõhus.
Alisa tõi maapeale tagasi klaasitäis jääkülma mullivett, mis jooksis mööda tema nägu kehale ja seejärel voodisse. Sellele järgnes südamest tulenev nakatav naer, mis kuulus Elsale. Ja siis hakkas ka Alisa naerma, kuna ta hakkas taipama, mis sõbrannat vaevab. Ta oli ju viimase täiesti ihuüksi keset seksinäljas meestekarja jätnud. Kuid ta teadis ka seda, et Elsa polnud papist tüdruk ning suudab meestega väga hästi toime tulla. Ja sellepärast suutis ta nüüd koos temaga naerda.
Kell lõi just 15.00, kui tüdrukud oma hommikusöögi lõpetasid. Seejärel oli neil kinni pandud mõned spaahoolitsused. Nendega ühele poole saanud, valmistusid nad taas õhtuseks pidutsemiseks.
KOLMAS PEATÜKK
Alisa oli oma välimusega veelgi rohkem vaeva näinud kui eelmine õhtu. Lootuses oma unelmatemeest taas kord näha, tulid iseenesest selga riided, mis rõhutasid tema seksikust. Kuid kahjuks see seksikas tüdruk jäi Pedro silmadel nägemata. Teda lihtsalt ei tulnud sinna klubisse tollel ööl. Ja see murdis Alisa südame. Eilne tundus ju olevat kahepoolne. Oleks Pedro tahtnud temalt ainult seksi, oleks mees käitunud ka vastavalt. Kuid Alisa mäletas hästi, kuidas mehe südamelöögid läbi tema särgi tugevalt tunda andsid. Ning kuidas ta kaitses tüdrukut vihmapiiskade eest, mis tema näole ning juustesse kukkusid. Ei, see ei saa olla nii, et mees ainult mängis temaga. Üritades oma sõbrantsi pärast head nägu teha, möödus õhtu kokkuvõtvalt üsnagi lõbusalt. Tüdrukuid saatsid terve õhtu kaks eesti noormeest, kes olid vägagi hoolitsevad ning hea huumorisoonega. Klubist koju minnes lubati, et kodumail võtame ühendust ning kordame olnut.
Vaevu ennast hotellitreppidest üles vedades, kingad näppude vahel, jäi Alisa seisma ning vaatas ühte inimkuju nende toa juures. Süda kloppis, peopesad higistasid, hing jäi kinni … Pedro! Ja juba oligi ta mehe käte vahel, unustades väsimuse ning unetuse. Jumal tänatud, et neil Elsaga olid eraldi toad. Alisa kutsus mehe sisse ning nad rääkisid kuni koidikutundideni. Rääkisid kõigest, mis pähe tuli. Naersid ning rääkisid, rääkisid ning naersid. Elu ei saanud enam ilusam olla. Mõne tunni magasid nad teineteise kaisus ning ärgates oli neil tunne, nagu oleks maganud terve öö. Nad olid teineteisele loodud.
Päev sai veedetud kolmekesi — Elsa, Alisa ja Pedro. Sai šopatud, lõbustusparki külastatud, muuseumis käidud ning mitut tuhat asja veel. Ilm oli ilus, kevad-suvine päike soojendas tasakesi põski ning loodus muutus iga hetkega rohelisemaks. Paraku see ilus päev pidi lõpetama ka tüdrukute seikluse selles võrratus võõras linnas. Mida rohkem õhtupoole, seda vaiksemaks Alisa ja Pedro jäid. Kuni nad lihtsalt vaatasid päikeseloojangut ning vaikisid, käed soojendamas teineteise käsi.
Alisa andis mehele oma numbri. Pedrol oma telefoni selleks puhkuseks kaasa polnud võetud. Ta ei lähe kodulinna, New Yorki, enne kahte nädalat. Kuid meiliaadressid said vahetatud ja veel samal ööl käis nende vahel tuline kirjavahetus. Tuline — sõna otseses mõttes.
Tööl oli kuradima piin olla. Alisa imestas, et ta mingeid apsakaid töö juures ei teinud. Mõtted olid kogu aeg mehel ja sellel, kuidas ta laupäeval poolele teele talle vastu lendab ja saab jälle tema käte vahel olla. Reede õhtul veel postkasti vaadates leidis Alisa kirja Pedrolt, kus kirjas, et kokkusaamine on jõus ning kohtume laupäeval kell 13.00 Berliini pearongijaama 6. platvormil.
Kell oli 3.44, kui Alisa esimest korda kella vaatas. Siis oli kell alles 3.45. Ja siis 4.01. Ja siis 5.03 ning siis ei olnud enam mõtet seal voodis väherda. Alisa tõusis, käis pesus, suutis ära juua pool tassi kohvi, süüa ühe võileiva ning asus kohvrit uuesti pakkima. Süda läikis. Mõtted keerlesid peas meeletu kiirusega. Ja neid oli oma tuhat: mis siis saab, kui ma Pedrost mööda kõnnin; mis siis, kui teda ei tulegi, mis siis, kui see oligi üks ilus unenägu; mis siis, mis siis, mis siis … Alisa otsustas, et ei aja ennast hulluks nende mõtetega. Tuleb olla positiivne. Kuid oleks vaja ikkagi varuplaani, kui asjad ei lähe nii, nagu ta loodab. Kuid seda varuplaani on tal aega mõelda terve hommiku veel. Hetkel keskendub ta sellele, et õigeaegselt lennujaama jõuab.
Takso, lennujaam, lennuk, takso, rongijaam — see kõik toimus nagu unes. Tema siht oli perroon 6. Kell 13.00.
Alisale ei meenunud, kuhu Pedro peale Stockholmi oma puhkust veetma läks. Et mis nimelist rongi peab ta ootama. See teadmatus andis olemasolevale ärevusele veelgi vunki juurde. Kell sai 13.00, kuid rongi sellele perroonile ei olnud saabunud. Ei olnud ka veel 13.10. Mingeid teateid hilinemise kohta kuskil kirjas ei olnud. Keegi ei teadustanud, mis kell rong siia platvormile saabub. Tunne oli tühi ning meeletu ängistus halvas Alisa südame.
Korraga kuulis Alisa oma nime hüüdvat. Kuid siis saabus vaikus. Ja jälle nimi. Alisa tõusis oma kohvri pealt püsti ning otsis oma nime hüüdjat. Rahvast oli meetult. Võimatu oli aru saada, kes teda hüüdis. Või kes tema nime hüüdis. Võib-olla ei otsitudki teda, vaid kedagi teist. Kuid siis nägi ta midagi, mis tema tähelepanu kohe köitis. Pedro lihaseline kuju seises mõned platvormid edasi. Number 9 juures. Pedro oli kirja kirjutades numbrid lihtsalt sassi ajanud ning kirjutas 9 asemel 6. Kuid sellel ei olnud enam tähtsust. Ta oli siin.
