Istusin vaikselt laua taha, ees külmast joogist nõretav joogiklaas. Palju õnne sünnipäevalaps! Ja seal sa olid. Istusid minust paar lauda edasi, kaunis naeratus, pikad juuksed ja käes väike käekott. Ei teadnud kes sa oled. Kuna istusid lauas, kus sinust mõlemal pool olid noormehed, arvasin kohe, et ega nii kaunis tüdruk ei saa ometi üksi olla.

Tervitasin vanu tuttavaid, keda polnud ammu näinud, samas silmanurgast jälgisin sind. Sind, kes sa mind suutsid hetkega enda külge justkui naelutada. Otsisin mitmel korral sinuga silmsidet, aga ei. Vaikselt hakkas rahvas lahkuma, tõusid ka sina ja liikusid minu lähedale, kus arutasid tuttavatega, mis edasi. Siis kuulsin esimest korda su häält. See oli nii pehme, hell ja rahustav. Kui väga oleks soovinud ka sinule kas või paar sõna öelda. Aga ei söandanud.

Lahkusin samuti,  vaadates sulle pikalt järele, mõeldes ise, kes sa oled ja kas näen sind veel. Olin sinust nii sisse võetud, et mõtlesin aina sinule. Liikusin mööda munakivitänavat ja astusin sisse ühte pubisse. Hankisin oma lauale ühe külmast nõretava klaasi ja mõtlesin, kes sa oled. Aeg liikus edasi, kohtasin paari tuttavat, kes minuga istusid ja juttu ajasid. Kui ühtäkki seisid sina laua kõrval koos sünnipäevalapse õega, keda ma tunnen pikka aega.

See õnnetunne andis mulle nii palju julgust, et tõusin püsti, võtsin su käest kinni ja tutvustasin ennast. Mu süda tuksus sees kui kõige pöörasem olevus maailmas. Sa olid natukene arg, aga samas armsaim asi maailmas.

Ma ei tea, kust ma võtsin julguse, aga palusin, kas võin täna terve öö tema käest kinni hoida. Ma ju vaevu tundsin teda ja olin valmis, et muidugi tuleb eemaletõukav vastus. "Ikka võid," oli tema reaktsioon, mis mind hetkeks sõnatuks võttis. Liikusime koos laua juurde ja istusime. Kuumalaine oli mind haaranud ja ei teadnud, mida teha. Vaatasin tema poole ja ta naeratas minule. Õhtu kulgedes olime suutnud üksteise kohta palju teada saada. Hoidsime käest kinni. Kuna ta silmad on nii kaunid ja ma neid pidevalt vaatasin, siis tahtsin neid lähemalt vaadata. Palusin selleks luba.

Liikusin talle lähemale, süda samas tuksetega hoogu kogudes. Olin jõudnud tema näole nii lähedale, et tundsin tema kehasoojust. Vaatasin ta imekauneid silmi, kui ühel ilusal hetkel me suudlesime. See suudlus oli... see suudlus oli selline, mis ei unune mul kunagi. Justkui oleksin elus esimest korda suudelnud.

Hingasin sügavalt sisse, südames suurepärane rahulolu ja õnnetunne. Kuna aga ta pidi järgmisel päeval tööl olema, siis ei olnud tal võimalik kaua olla. Kuna olin eelnevalt palunud, et soovin terve öö tema käest kinni hoida, läksin teda koju saatma. Õues oli vaikselt vihma sadama hakanud. Jalutasime vaikses vihmasajus tema juhendusel. Aeg-ajalt tegime peatusi ja nautisime üksteise suudlusi. Olles jõudnud tema maja ette, kallistasin teda ja andsin suudluse magusa une jaoks. Ta läks tuppa ja mina hakkasin koju liikuma. Olin õnnelik, olin kõige õnnelikum inimene.

Jalutasin üksi, endal armunud nägu peas. Jah, ma armusin sellest hekest, kui teda esimest korda nägin. Sellest on möödunud peagi aasta ja me oleme koos ja väga õnnelikud. Nüüd on selgunud paar huvitavat asja antud õhtu kohta. Nimelt tuli ka tema ainult korraks sinna viimasel tunnil, et õnne soovida, nagu minagi. Samuti oli tema mind jälginud ja otsinud silmsidet, nagu minagi. Armastus esimesest silmapilgust, jah nii see oli. Armastan teda endiselt ja iga päevaga üha enam. Ma suutsin oma õnnel käest kinni võtta õigel ajal ja ei kavatse sellest lahti lasta!