"Oeh, jälle jäin tukkuma. Nii see enam edasi kesta ei saa,'' ütles Lotta ja tõusis diivanilt püsti. Ta tundis viimasel ajal üha rohkem, et töö ei paku talle enam rahuldust ja ta peab enda elus midagi muutma. Teda valdas tüdimus sellest närvilisest ja rõõmuvaesest elust.

Ta oli äärmiselt kena heledate juustega naine, kelle naeratus ja silmad oleks võlunud iga mehe, kuid ometi ei olnud tal mitte kedagi. Kohtingul polnud ta juba terve aasta käinud ja ammu oli ununenud see tunne, mis haarab keha kedagi suudeldes. Ta oli pühendunud vaid tööle ja lootnud, et ehk tuleb see õige ühel päeval ise tema juurde.

Juba samal õhtul kavatses ta hakata oma ammust plaani teostama. Ammu oli ta unistanud väikesest suvemajast mõnes ilusas maakohas. Tunde istus ta arvuti taga ja vaatas erinevaid pakkumisi, kui viimaks üks sobiv talle ka silma jäi.

See oli väike ühekordne majake, mis, nagu Rootsis kombeks, oli võõbatud punaseks. Aed oli tagasihoidlik, kuid ilus. Maja asus Örebro linnas, mitte kaugel Hjälmareni järvest. Koht oli vaikne, eemal linnamelust. Talle tundus, et see oligi just temale. Kerge ärevusega hinges läks ta voodisse.
Hommikul helistas kinnisvarafirmasse ja ütles, et on majast huvitatud. Kahe päeva pärast käis ta seda vaatamas ja oli otsekohe sellesse paika armunud. Ta võttis ka töölt puhkust. Nädal hiljem kuulus maja juba temale ja nii võis alata tema tore suvi uues kohas. Lotta kavatses pühenduda vaid endale, puhata ning nautida rahu ja vaikust.

Ta pakkis asjad ning sõit Stockholmist Örebrosse võis alata. Ta ei tundnud mingit kurvastust, et peab oma korterist lahkuma. Autosse istudes oli see kõik juba nagu teine maailm, minevik. Ta nautis maalilist loodust, kuulas Peter Jöbacki imelist häält ja tundis südames suurt rahuldust.
Kohale jõudis ta õhtupoolikul, õhk oli suviselt mahe ja taevas punetas loojuvas päikeses. Ta asetas oma asjad esikusse, läks siis välja tagasi ja istus trepile. Hea oli teada, et ei pea mitte kusagile kiirustama. Kohvrid ja kotid jäid esikusse, Lotta pakkis lahti vaid toidukoti ja keetis endale tassi teed. Ta jalutas aias ringi ning käis korra ka külalistemajas. See oli väike, kuid kõik vajalik oli seal olemas. Peale seda ringkäiku suundus ta tuppa, käis pesemas ja läks magama.

Lotta avas silmad koputuse peale

Ta oli nii unine, et ei saanud esialgu midagi aru. Koputati uuesti. Nüüd suutis ta ka enda mõtted koondada. ''Mis siis nüüd lahti on? Tuled rahu ja vaikust otsima ja sind äratatakse hommikul vara üles,'' pomises ta voodist üles tõustes ja hommikumantlit selga pannes. Lotta avas ukse ja ta pilk jäi peatuma määrdunud pükstel. Silmi tõstes nägi ta paljast ülakeha ja nägusat näolappi.

''Tere,'' ütles Lotta uniselt ja samal ajal mõeldes, mida see noormees temast tahab. ''Tere hommikust. Ma näen, et olen teid voodist välja ajanud. Palun väga vabandust, aga ma tulin ütlema, et alates kella kolmest on siin veekatkestus. Olete siin uus ja ei pruugi veel kohalikke asju nii hästi teada. Palun veelkord vabandust, et teid äratasin,'' lausus mees küllaltki omapärase häälega.
Lotta muigas. Ta nägi, et oli mehes ebameeldivustunde tekitanud ja otsustades seda parandada, ta naeratas. ''Ei ole hullu midagi. Tundub, et inimesed on siin väga sõbralikud ja hoolivad. Aitäh teile.''

Mees pöördus juba minekule, kuid jäi peatuma ja vaatas tagasi. ''Muide, minu nimi on Mattias ja minu maja jääb teie väljasõiduteest vasakule. Ehk tulete õhtul kohvile?'' ''Väga meeldiv, mina olen Lotta. Tuleksin meeleldi, ma ei tunne siit veel kedagi.'' ''Kohtumiseni siis õhtul!'' ütles Mattias ja läks kiirel sammul minema.

Lotta vaatas talle järele. Ta oli väga kena ja viisakas. Tema tumedad väljakasvanud juuksed hüplesid kõndides rõõmsalt. Lotta sulges ukse ja jäi õhtut ootama. Mattiase maja poole kõndides tundis ta sees kerget värinat. Vastuvõtt oli soe ja sõbralik. Nad istusid avarasse kööki ja Mattias pani kohvitassid lauale. Ruttu leidsid nad ühise keele ja õhtu veeres vaikselt öösse. Nad rääkisid kõigest, neil oli palju ühist.

Kella silmates ütles Lotta, et peaks varsti ära minema. Mattias arvas, et kiiret pole kuhugi.
''Mul on kapis pudel punast veini. Ehk soovid minuga mõne klaasikese juua?'' küsis Mattias.
''Ma olen juba pool sinu õhtut ära raisanud, aga kui sulle see sobib, siis olen ma muidugi nõus.'' vastas Lotta, olles samal ajal sellisest ettepanekust meelitatud.

Pärast kolmandat klaasi tundis Lotta peas mõnusat surinat. Ta oli kindel, et tundis ka Mattiase keha kuumust, kuna nad istusid teineteisele juba päris lähedal. Mattias meeldis talle, kuid ta ei osanud selle teadmisega praegu midagi peale hakata. Järsku juhtus midagi ootamatut. Mattias võttis tema käe oma hõõguvasse pihku. Lotta tahtis talle otsa vaadata, kuid kohates tema silmi, pööras ta pea ära.

''Sa oled veetlev ja tore naine. Vabanda, kui see sind ehmatas, aga ma ei suutnud end enam tagasi hoida.'' lausus Mattias. ''Sinagi oled tore, Mattias.'' ütles Lotta ja tundis, kuidas ta kehatemperatuur iga hetkega tõusis. Tekkis hetkeline vaikus ja mõne aja pärast puudutasid Mattiase huuled Lotta omi. Lotta põimis oma käed ümber mehe kaela ja nautis seda suudlust. Nad vajusid pehmele diivanile ja suudlesid kaua ning kirglikult. Hommikul ärkas Lotta samal diivanil Mattiase kaisus, puges mehe käte vahelt vaikselt välja ja hiilis ukse poole.

Sellest ööst alates kohtusid nad iga päev

Koos ei hakanud neil kunagi igav. Mattiasel oli järve ääres paat, millega nad mitmetel õhtutel sõitsid vastu päikeseloojangule ning nautisid teineteist ja veini. Mattias hoidis Lottal ümbert kinni, sulges silmad ja hingas sisse naise idamaise varjundiga parfüümi.

Kord käisid nad ka Örebro lossis. Kaunilt sillalt vesiroose vaadates ütles Mattias: ''Sa sobid siia.''
''Mida sa sellega mõtled?'' küsis Lotta hämmeldunult. ''Sa oled kütkestav ja elegantne nagu kuninganna. Minu kuninganna.'' Lotta kihistas naeru, võttis mehel ümbert kinni ja lausus rahulolevalt: ''Ja sina minu kuningas.''

Suvi hakkas vaikselt lõpule jõudma, kuid Lotta ei olnud selle peale kordagi mõelnud. Päevad möödusid Mattiase seltsis kiirelt ja lõbusalt. Nüüd istus Lotta üksinda majatrepil, just nagu oli ta teinud suve algul. Ta mõtles pingsalt.

Teda valdas Mattiase seltsis kirglik iha ja teda paelus ka kõik muu. Siiski toimus tema hinges pidev heitlus ja valdas tihti kõhklus. Ta küsis endalt iga päev, kas see ongi armastus? Nüüd oli ta kindel, et nii see on. Samas teadis ta, et peab nädala pärast Stockholmi tagasi sõitma ja tööle asuma. Muidugi oleks ta võinud ka Örebros endale töö leida, kuid siis katkestaks ta paljud sõbrasuhted ja seoks end selle paigaga lõplikumalt.

Kuus päeva hiljem pakkis Lotta asju, kui Mattias tuppa astus

Nüüd oli aeg asjad selgeks rääkida. ''Nii et sa oled otsustanud siiski minna?'' küsis Mattias tuntavalt solvunud häälega. ''Mattias, kallikene,'' ütles Lotta ja puges mehe embusse, ''ma lähen tagasi Stockholmi, kuid ma ei tea, kas ka jäädavalt. Ma tahan sinuga olla ja kui mul ei oleks tarvis tööle naasta, siis ma jääksin sinuga siia. Järgmine võimalus siia tulla on mul talvel, aga kui ma enda elus midagi muudan, siis võib-olla ka varem. Ma tahan teada, kas sa ootad mind ära? Sa ju mõistad, et kõik asjad elus ei käi nii lihtsalt, kui me tahaks?''

Mattias vaikis hetke, otsides õigeid sõnu. ''Ma mõistan sind. Muidugi olen ma valmis sind ära ootama, sest kiiret ei ole mul kuhugi. Tahaksin vaid, et saaksin sind igal õhtul tugevalt kaissu võtta... Sügisel on siin mõnikord päris üksildane. Mina aga ei saa sulle öelda, mis on õige või vale. Vastus peitub sinu südames. Ma armastan sind,'' lausus Mattias väga tundeliselt, samal ajal Lottat aina tugevamalt enda vastu surudes.

Lotta põsele veeres kuum pisar.

Mõni tund hiljem jätsid nad hüvasti. Lotta istus autosse teadmisega, et Stockholmi jõudes saab talle kõik selgeks, kuigi südames oli ta juba otsuse teinud. Ta naeratas rahulolevalt ja hammustas tüki šokolaadi.