SUVEJUTT: Viimane tants
Otsus oli lihtne, sellel suvel peab midagi meeldejäävat tegema, mida külmal talveõhtul muigega meenutada. Sest kõik eelmised suved on olnud suhteliselt tavalised ja üksluised.
Elli oli ilusa naeratuse ja vaba hingega noor neid, kes maalt pealinna kolinud, et ülikoolis õppida ja selle kõrvalt ka tööd teha. Noormeest ta elus ei olnud, kuna tõelist armastust kogevad naise arust vähesed õnnelikud... ja ega ta ei uskunud ka armastusse esimesest silmapilgust. Muidugi nagu iga noor neid, unistas ka Elli ilusatest pulmadest ja kahest imetoredast lapsest... Aga need jäid siiski veel tema unistustesse.
Kuid peagi muutus tema elus veel palju muudki kui mõte sellel suvel midagi uut ja huvitavat teha.
Kõik algas päeval, kui mitte miski ei läinud nii kuis vaja. Hommikune sissemagamine, bussi peale tormates avastas Elli, et pluuse, mis kiirelt selga tõmmatud, on tagurpidi hoopis ennast keeranud. Tööle jõudes oli ka bossil terve päev paha tuju, õhtul väsinuna bussi peale joostes tuli veel tagatipuks kingakonts alt. Seda üles korjata ta enam ei jõudnud, sest buss hakkas juba uksi sulgema. Nii lipsas Elli bussi uste vahelt sisse ja jäi ainiti oma maas vedelevale kontsale järele vaatama.
See mis ta järgmiseks nägi tõi Ellile naeru suule ja õhtu oli vähemasti naljakas. Tumedapäine noormees oli Elli kingakontsa üles korjanud ja lehvitas nüüd bussile järgi.
Järgmine hommik veel meenutades õhtust seika tõi naeratuse naise näole. Täna oli vaba päev, mis ette võtta? Ei olnudki vaja pikalt mõelda, päeval natuke kodutöid ning õhtul sõbrannadega tantsima. Tantsimist Elli nautis ja selles oli ta osav. Tantsuplatsil silmas ta kedagi eemalt vaatamas, silmade paar kohtus ja naine tundis ära tumedapäise noormehe, kes oli päev tagasi bussile järele lehvitanud koos Elli kontsaga. Noormees oli teda juba pikemat aega jälginud ja vaikselt liikus nüüd Elli poole.
Mingi imelik tunne valdas naist, kui ta nägi noormeest enda poole tulemas, seest nagu hakkas keerama, imelikud liblikad kõhus, noormees peatus väga lähedale naisele ja sosistas kõrva: "Tere, mina olen Karlis ja teie olete neiu, kes kaotas eile õhtul oma kontsa minu kätte, kas võib teid tantsule paluda?". Elli oli sõnatu, kui noormees haaras ta oma embusse ja nad tantsisid, tantsisid ja tantsisid. Karlise haare oli tugev, naine tema vastas tundis ennast kindlalt kaitstult, kõik tundus nii uskumatult maagiline. Ühtegi sõna vahetamata tantsiti varajase hommikutunnini. Salapärane noormees tänas pärast viimast tantsu ja lahkus. Elli jäi ainiti järele vaatama rahvasumma, kuhu noormees kadus.
Koju jõudes olid Elli mõtted noormehel, kes tutvustas end Karlisena. Kes oli rabanud teda oma tantsuga, oma salapäraga ja ei saa öelda et mitte ka välimusega. Tundus olevat muinasjutuline kõik...
Päevad, nädalad läksid ja noormehest polnud jälgegi. Elli lootis näha teda kas või seal samas bussipeatuses, aga ei midagi. Ka samas tantsuplatsil ei kohanud neiu teda enam.. Suvi oli jõudnud juba poole peale, koitmas juba kuldne august.
Mõtted aina peas keerlemas, et mis see kõik oli, jäi Elli jaoks arusaamatuks ja mõistatuslikuks. Selgeks sai ainult see, et Elli oli armunud, armunud oma salapärasesse rüütlisse. "Maksku mis maksab, aga ma leian ta enne, kui see suveromanss läbi saab!" Elli lõi rusikaga vastu lauda ja tõttas töölt taas bussipeatusesse..
Selline oli Elli lugu. Kas ja kuidas ta oma printsi leidis jääb kahjuks saladuseks, sest suvi ei ole ju veel läbi. Ja lootus sureb samuti viimasena, kui üldse.
