1. “Mind samuti peedistati lapsepõlves vanemate poolt, eriti ema,” kirjutab üks naine. “Mitte nii hullusti, aga ikka tekitati palju piinlikkust röökides, midagi ei lubatud teha, kõike kontrolliti ja kahtlustati jne. Seda kõike vaatamata sellele, et ma olin hea õpilane, ei astunud reeglitest üle ega midagi.

Minu soovidest ei hoolitud ja kõik tehti maha — ka eriala ülikoolis valisid nemad. Sel ajal olin nii lammas, et midagi vastu öelda ja siis ka ca 30. eluaastani pelgasin oma vanemaid ning käisin nööri mööda, püüdes öelda ja teha kõike, et ikka neile meele järgi olla.

Mul oli küll juba oma elu, käisin tööl ja sain omadega hakkama, aga ikka oli kogu aeg vastik tunne sees, kui neile külla minema pidin. Tegelikult, isegi neile mõeldes oli vastik tunne.

Ja siis lõpuks saatsingi nad pikalt ning katkestasin suhtlemise. See vabastas tõeliselt! Vanemaid kahjuks ei saa valida ning mõned vanemad võivad oma lapsed tõepoolest vaimselt päris p… keerata."

2. "Mul endalgi kunagi ühel klassiõel olid säärased vanemad," kirjutab teine. "Ei tohtinud tüdruk 12 aasta jooksul mitte ühelgi klassiõhtul ega koolipeol olla ega isegi klassiekskursioonidest osa võtta. Ainult 12. klassi lõpuekskursioonile kaheks päevaks Saaremaale võis tulla, aga lapsevanematest üks, kes õpetajal korda aitasid hoida, oli selle tüdruku ema.

Päris imelik oli vaadata, kuidas ema dikteeris 19aastase noore täiskasvanu igat sammu. Poisid majutati poistega, tüdrukud tüdrukutega 2-4 voodikohaga tubadesse ja muidugi oli selle klassiõe toanaaber tema ema. Õhtul, kui teised jäid lõkke äärde lobisema ja grillima, siis punkt 21.00 tiris ema oma tütre teiste juurest ära ning mindi koikule magama.

Nüüd, palju aastaid hiljem on tüdruk sotsiaalselt puudulik, sest ei ole saanud võimalustki areneda teiste inimeste keskel."