Elan maal metsa sees ja olen kõiki oma koduloomi alati õuetingimustes kasvatanud. Kaks koera on nüüdseks juba pea seitsmesed ning paar aastat tagasi võetud kass oli juba ilusaks ja tugevaks härraks sirgunud. Täpselt selliseks, kes pulma naisi võluma läheb. Ma ei pidanud seda kunagi suureks mureks, kui kiisu kodust paar päeva eemal oli. Ilmselt on ju ka temal omad kassiasjad ajada, kassipreilid võluda ja mina nendesse oma nina toppima ei pea. Kodus ootas teda alati söök ja paitav sõbrakäsi. Kui lapsed linnast külla tulid, siis sai kass ka alati tuppa ahju ette soenema ja kallistusi saama.

Paar nädalat tagasi aga hakkas süda valutama. Minu armas Miisu polnud juba pea tervet nädalat kodus olnud ja nii läksingi teda külapeale otsima. Meil ei ole külas palju maju, seega kõik teavad kõiki ja naabrid saavad omavahel hästi läbi. Käisin siis oma murega ukselt uksele kuni lõpuks leidsin ka oma kiisu ühe naabri ahju eest pikutamast. Küsisin talt siis, et kust ta küll sellise kena kassi leidis, tema vangutas pead ja ütles, et ei tea. Usun ma jah! Kõik küla inimesed teadsid, et minul ainsana selline ilus ja karvane kiisu on! Rääkisin siis talle oma mure ära, näitasin ka oma kassist pilte ja naaber läks näost tulipunaseks. Tema naine jooksis selle kõige peale nuttes teisest toast siis kööki, haaras kassi sülle ja hakkas aga ulguma: “Kas tõesti viid minu armsa kiisu siis ära?” Mõistan oma kassi täiesti, tema ju liikus õueelu pealt tuppa ahju ette rikkuri moodi pikutama. Naabri käitumine tekitab aga küsimust — kes see niimoodi teise kodulooma endale võtab?

Kuidas ma seda küll oma lastele siis serveerima peaks? Nad tulevad mulle vana-aastaõhtul külla ja siin ma siis olen — üksi ja ilma kiisuta. Ainult koerad hauguvad ja tervitavad. Ei taha ju öelda ka, et naaber selline kassivaras on, uude aastasse peaks ikka heade mõtetega minema..