Mul on mitu head sõbrannat, kes on väga avalad ja ekstravertsed suhtlejad. Mina ise olen introvert ega taha oma muresid eriti kellegagi jagada. Tean, et olen hea kuulaja. Aga viimasel ajal olen ma hakanud väsima. Tunnen, et mõned sõbrannad kasutavad mind puhvrina: mis iganes neil elus toimub, helistavad nad mulle. Mõnikord veedan õhtul pärast tööd mitu tundi telefoniga rääkides... või pigem kuulates, mida mulle räägitakse. Aga kui ma mingi põhjenduse leian, miks mul rääkida aega pole, ütlevad nad, et mis mõttes pole aega, pole sul meest ega lapsi ega õieti hobisidki. Siiski vajan ma aega iseenda jaoks, sest töö on pingeline. Kuidas oleks kõige parem oma sõbrannadele selgeks teha, et see ei ole iseenesestmõistetav, et ma alati nende jaoks olemas olen? Kas seda olukorda on võimalik lahendada nii, et me omavahel riidu ei lähe?