Suvi, see on ju puhkus, eks. Aga puhkuse definitsioon on minul ja mu mehel kardinaalselt erinev. Talle seostub puhkamine meeletu pidutsemisega, mis loomulikult tähendab ka meeletus koguses alkoholi tarbimist. Igal nädalavahetusel on mingi festival, sünnipäev või rannapidu ja jumala eest ei tohi ühtegi vahele jätta. Nädala sees, kui ilmad on ilusad, teeb mõni sõber kuskil linnalähedases suvilas või oma aias grilli, no kuidas siis ei lähe, kaua on valge, lapsed saavad õues mängida ja suvi on ju lõppude lõpuks! Õlle ja grillvorsti kogused, mis saab poest koju ja külla veetud, on nii meeletud, et ma ei taha isegi teada, kui palju see talle kõik kokku maksma läheb. Suvel millegipärast arvab ta, et õlu ei ole alkohol vaid limonaad ja seda võib liitrite kaupa juua. Nii hommikuseks peavaluleevenduseks, lõunaseks lõõgastuseks, pärastlõunaseks muruniitmiseks, õhtuseks grillimiseks kui vahepealseks janukustutuseks– põhjuse leiab ju alati. Ega ma isegi topsi sülita, siider on suvejook ja seda kulub mulgi üksjagu, aga mul on nädalas kaineid päevi ikka märksa rohkem kui abikaasal, kes on soojade ilmadega vist iga päev kerges vines.

Õnneks ma teda nii palju tunnen, et tean, et mingeid lollusi nagu täis peaga rooli ronimine või purjusujumine ta ei korralda, tüli norima ka ei hakka ja naabri lillepeenart täis ei oksenda. Ses suhtes on süda rahul, aga hinge ikka närib see, kuidas täismees oma tervist niimoodi rikub. Me pole enam teismelised, kes igal nädalavahetusel salaja joomas käivad, sest keelatud vili on hirmus magus ja vanemate ees pudeliga peitust mängida jube vahva. Oleme täiskasvanud inimesed, kel töö ja pangalaen, ei peaks nagu ullikesed mööda tiinekatele mõeldud prallesid ringi kappama ainult selle pärast, et „suvi on!“

Purjus mehega on veel sada häda. Näiteks see, et ta ju haiseb kogu aeg. Läpnud õllelehk lämmatab. Napsitanuna ja pohmas peaga ei saa ta autoga sõita — jälle häda. Järelikult pean mina olema „kaine rool“ ja see ju tähendab, et mina ei saa oma siidrilonksu võtta või sünnipäeval sõbraga pitsi kokku lüüa. Purjus abikaasa on alati väga joviaalne ja lõbus ning teda peolt koju saada on pea võimatu, sest alati on vaja võtta veel viimane lonks tee peale, laulda mõni karaokelugu, sõbraga jutt lõpuni rääkida, pissil käia vms. Olen paar korda teda autosse ootama läinud ja rooli taha magama jäänud (seisvas autos muidugi), sest ta on ära unustanud, et peaks nagu koju minema. Kui ma kojuminekuga tagant ei utsita, magab oma peatäie kasvõi kuskil põõsa all välja, sest taksosid ta ei armasta ja iga kord pole sõpra ka võtta, kes koju tooks. Oeh. See aeg on jälle käes.

Miks ma sellist joodikupulsti üldse talun? Aga uskuge või ei, talvel on ta täiesti normaalne mees. Õlut joob korra-paar nädalas, kangemat vaid sünnipäevadel või kui külalised tulevad ja neid sotsiaalseid kohustusi on külmal ajal märksa vähem kui suvel. Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et ta oma pubekakombed unustaks ja vastutustundliku täiskasvanu moodi käituma hakkaks. Lõõgastuda saab ju ka ilma õlleta, aga tema seda veel ei tea…

Kui kellelgi on head nõu anda, kuulaks hea meelega!