Kohe kui ta kehva enesetunnet kurtis, pakkusin talle sadat erinevat vahendit ja meetodit tervise tagasi saamiseks. Tuleb süüa ohtralt C-vitamiini, näiteks vaarikaid või mustsõstraid, panna end soojalt riidesse ja mis peamine - jalad sooja! Sinepipulbri-jalavann ja villased sokid jalga! Veel tuleb juua sooja teed meega, limpsida veel paar lusikatäit mett ka peale, panna sall kaela ning kohe ja kiiresti magama minna. Hommikul ärkad kas täitsa tervena, kui oled õigel ajal jaole saanud, või vähemalt elamisväärse enesetundega, sest hullem on ära hoitud.

Mida tegi minu kallim? Kõike muud peale selle, mida ma soovitasin tal teha. Ta pani koju sõites autos konditsioneeri tööle, sest tal oli palav ja sai sealt loomulikult veel rohkem külma. Koju jõudes ei teinud ta midagi ega võtnud ühtegi rohtu. Vaatas telekat, jäi iga minutiga haigemaks ning halises. Mulle ütles oma halina vahele, et ta on nii kõva mees küll, et mingit rohtu talle vaja ei ole, see kõik läheb kohe mööda. Vägisi ei saa ju täiskasvanud inimesele ravimeid sisse sööta, seega läks ta ühtegi liigutust oma tervise heaks tegemata magama.

Öösel tõusis palavik ja kurguvalu läks juba nii karmiks, et neelamine oli peaaegu võimatu. Rohtu ei tahtnud algul, aga kui ta kella neljaks hommikul polnud tundigi maganud ja kurguvalule oli lisandunud peavalu ja palavikuvärinad, oli nõus sellega, et ma teda natuke aitan. Sai ühe kurgurohu ja külmetustee ning magas natuke. Mina kolisin elutoa diivanile, saades endale hoolimatu naise tiitli. Mis mõttes ma temaga koos ei kannata?

Järgmised kolm päeva olid õudsed. Tema keeldus jätkuvalt rohtudest, v.a öösel ja max üks ravim korraga Või lusikatäis mett. Halb oli olla, mees vedeles diivanil ja tundis end halvasti. Nina oli nuuskamisest punane, kurk ei ilmutanud paranemise märke, palavik kõikus 37-37,5 vahel. Nutt ja hala käis ööd ja päevad läbi, kuidas tema on ikka nii haige ja nii halb on olla ja elu pole enam elamist väärt ja tema ei saa enam iial terveks ning mitte keegi ei tea, mida tema praegu üle elab, sest kellelgi pole iial nii halb olnud. Mis põhiline - MIKS MA MIDAGI EI TEE, et tal parem hakkaks?

Nagu ma poleks talle kordagi rääkinud, mida teha, et terveks saada. Nagu ma poleks ühtegi korda öelnud, millist rohtu võtta, mis mille vastu aitab jne. Millest ma siis need kolm-neli päeva hommikust õhtuni jahusin?!

See pole muide esimene kord, kui ta haigeks jääb ja käitub nagu jonnakas kaheaastane. Vingub nagu siga aia vahel, aga mitte midagi ei tee selleks, et end aidata. Süüdistades oma halvas enesetundes kõiki teisi, eelkõige mind.

Õnneks hakkab ta nüüd paranema, aga ma väga loodan, et ta enam kunagi haigeks ei jää. Haige mees on ikka nii hale ja nõme vaatepilt, et mina ei saa tõesti aru, miks neid tugevamaks sugupooleks nimetatakse. Mida te siis veel teeksite, kui sünnitama peaksite?!