Töötan suures kontoris. Nagu teisteski sellistes firmades, on suvi meil selline, et igal nädalal mõned inimesed lähevad puhkusele ja mõned tulevad puhkuselt. Pidevalt toob keegi kringlit, pidevalt on kuulda kilkeid “oh, sa oled nii pruun” ja pidevalt hädaldab keegi, et oh, ta ikka ei oska üldse puhata -muudkui kippus tööd tegema, töö peale mõtlema, töömeile vaatama jne. Et umbes alles puhkuse viimaseks nädalaks sai hoo sisse ja nüüd ei saa kuidagi töölainele tagasi.

Sellise jutuga ootavad need “puhata mitteoskajad” justkui kiitust ja tunnustust, et oi kui tublid töötajad, isegi puhata ei oska — ju siis armastavad oma tööd nii palju, et kohe ei tahakski nagu puhata, vaid tahaks ainult tööd teha.

Mina nii ei arva. Nad ei ole tublid. Minu arvates on sellised inimesed lihtsalt lollid. Kui sa ei oska elada hetkes, vaid oled kogu aeg kinni selles, mis on juba läbi või selles, mis on tulemas, siis oleks sul vaja veidi areneda. Inimene peaks suutma oma hallide ajurakkude abil endale ära põhjendada, et puhkus on puhkamiseks ja kellelgi pole vaja töötajat, kes alles puhkuse viimasel nädalal end lõdvaks laskis ja nüüd seepärast tema töö kannatab, et ta ei saa oma puhkusest üle ega polegi üldse välja puhanud.

Inimesed võiksid üleüldse vähem kasutada lauset “ma ei oska” ja seletama iseendale ratsionaalselt ära, mida tähendab töö, mida tähendab puhkus ja et mõtestatud on ainult hetkes elamine. Häbiväärne, kui keegi “puhata mitteoskajat” kiidab — see on väga vale suhtumine ja näitab ainult mõlema osapoole rumalust.

Või mida teie arvate?