Isal on sõbrad ja auto ja töö.
Emal on perekond, telefon, köök.
Vennal on disko ja tossud ja tissid….
Taadil on piip ja prillid ja õlu.
Memmel on vardad ja nurjaläinud elu.
Õel on sõrmused, messid ja missid…

See on siiski edasiminek võrreldes mudilaste muusikaringiga, kus mind pandi laulma maasikavahust tüdrukutest ning tiigrikutsudest poistest.

Mõni aeg tagasi ostsin vanemale pojale nuputamise vihiku. Valisin kallima, eheda Eesti oma variandi. Poeg nõudis õhtul et loeksin talle ette tagakaane luuletuse: Koristamise laul tüdrukutele. Ja kui kaks nädalat tagasi trennis üks tüdruk poistega samasse ritta asus võttis ema tal kiiresti käest kinni ja viis ta minema: „Vaata, siin on ju ainult poisid, lähme ikka tüdrukute juurde.“

Ka meie tütrel on head inimesed mänguväljakul juba varakult sulgi kärpinud: „Tüdrukud nii ei tee …“. Ning õpetussõnu on jagunud ka minule: „Meil kannavad tüdrukud ju ikka roosat“. (Ma ei hakanud siis vastu targutama, et tänaseks on teada, et suguorganid loomulikku värvieelistust ei tunne.)

Roosa — on kindlasti maitse asi. Aga mis maitse on sellel, et poistele mõeldud mänguasjad on ägedad, et nad ehitavad maju, torne, linnu, neile kingitakse keemialaboreid ja pikksilmi, tüdrukule aga tuuakse kaasa poe roosas osas müügil olevaid vahendeid koristamiseks, soengusättimiseks ja riietumiseks? Kui oleme tarbijatena alati lahkelt nõus mänguasjatootjate poolt meile peale surutava värviapartheidiga — kas pean siis nõustuma ka sellega, et nad õpetavad mu tütrele juba maast madalast, et temast saab halvemal juhul juuksur ja paremal juhul koduperenaisest juuksurisalongi külastav tibi? Vastus on jaatav. Väikesed inimesed õpivad elu matkides. Kõige vastuvõtlikumad ühiskonnas kehtivate normide ning sotsiaalse käitumise suhtes ollakse vanuses kahest kuue aastani. Üks mõne aasta eest Eesti lasteaedades läbi viidud uuring on meie lastele ette elatud sotsiaalse normistiku järgnevalt kokku võtnud: „Lasteaed paneb tugeva tüdruku end nõrgana tundma“ (http://www.enut.ee/enut.php?id=28&uid=360). Bioloogilises arengus aga muutuvad tüdrukud poistest kehaliselt nõrgemaks alles puberteedieas.

Paljud „tõestatud faktid“ meeste ja naiste erinevustest võime täna omakorda eelarvamuste ning pooltõdede valdkonda arvata. Arenevates riikides läbiviidud uuringud kinnitavad, et tüdrukute huvi ning oskused tehnika vallas ei jää poiste omadest maha. Sama on lugu matemaatikaga; seal, kus lapsi ei oota ees vastavad klišeed, mille järgi tüdrukud on “matemaatilise tobukesed“, ei ole tüdrukud poistest halvemad (ega hinda end halvemaks). Kuid ärgem unustagem, et laste maailmavaadet kujundavad eeskätt vanemad, õpetajad ning ühiskond.

Aga milles siis probleem, kui meie ühiskond toetab nn konservatiivset soorollide jaotust? Nõus, et sel juhul probleemi ei oleks. Aga kui lööme lehe lahti, siis avaneb meile sealt hoopis teine pilt: kurdetakse palgalõhe üle, naiste ahistamise üle kodus ning kiusamise pärast töökohas, ollakse rahulolematud naiste poolt tehtud töö madala väärtustamisega jms. Palju paremini ei käi aga ka poiste käsi. Eelkõige nemad ongi ju need, kes täna ei koolis ega elus hakkama saa. Meeste töömaailm on muutunud — masinad on asendanud musklijõu, naised trügivad peale. Tubli meessoost lasteaiaõpetaja aga on meile endiselt pigem kahtlane nähtus, pesu peseb reklaamis ikka hea perenaine…(pärast kaheksatunnist tööpäeva).

Tundes põhjuse ja tagajärje loogilist seost, tasuks meil siin hetkeks peatuda: kui lapse ühiskondlikud eeskujud tärkavad tema esimese kuue eluaasta jooksul (ning kinnistuvad enne puberteeti), siis mida me võime sellest järeldada? Kas teeme täna kõik selleks, et meie tulevased noored mehed ja naised oleks teineteisele võimalikult headeks koostööpartneriteks, sõpradeks ja elukaaslasteks? Keegi ei tule meile Eestis sunnniviisiliselt miingit „Rootsi mudelit“ pähe määrima ega keelama, et mehed ei tohiks naist „džentelmenlikult“ kohelda (pole pärielus sellisest murest igatahes kunagi kuulnud). Kuid lahterdades väikesi (ja hiljem suuri) inimesi pelgalt nokuomanikeks ning mitteomanikeks — kas meil ei kipu kahe silma vahele jääma, kui erinevad me kõik omavahel oleme? Mina igatahes tunnen üpris palju toredaid tiigrisabaga tüdrukuid ja maasikapõselisi poisse.