Olen noor eestlanna, kes on viimastel aastatel rambivalgusesse sattunud. Võiks arvata, et tuntus teeb elu rõõmsamaks ja põnevamaks, aga see pole sugugi nii — pigem vastupidi.

Vanasti lõin ma uusi tutvusi ja suhteid muretult, sest mul ei olnud mingit kahtlust — kui ma kellelegi meeldisin, siis iseenda pärast. Nüüd aga olen üliettevaatlikuks muutunud. Mul on viimaste aastate jooksul olnud juba mitu kogemust, kus algul tundub, et mees armub minusse, aga kui koos kusagile üritusele läheme, siis saan aru, et ta on armunud hoopis välklampidesse…

Ma ei taha olla vahend, kes viib oma uusi tuttavaid seltskonda ja siis jääb ise kõrvale. Tahan, et mina oleksin mehe peamine huvi, mitte tema eesmärk poleks kuulsus ja näopilt seltskonnaajakirja kollastes uudistes.

Ma ei teagi enam, mida selle asjaga peale hakata… Äkki peaksin välismaale kolima, kus mind keegi ei tunne ja otsast alustama.

Naised, ärge ihaldage tuntust — sellega kaasneb liiga palju muresid… Elu läheb huvitavamaks küll, aga see on ainult esimene efekt — pärast läheb ikka väga keeruliseks.