Olen 41-aastane naine, juba küllalt elukogenud, et sellist asja teada, millest nüüd kirjutan. Olen ise õnnelikult abielus juba pea 15 aastat ja mingeid petmisi meie suhtes olnud ei ole.

Küll aga on tulnud petmist ette nii mu sõbrannade, peretuttavate kui kolleegide suhetes. Olen neid lugusid vaikselt kõrvalt jälginud ja saanud aru, et mehed petavad selliseid naisi, kes on haiglaselt armukadedad ja nuhivad ning näägutavad pidevalt.

Kui naine pidevalt näägutab, et sulle ikka vist meeldib see või teine kolleeg ja muutub pahuraks, kui mees seltskonnas mingi naisterahvaga suhtleb, siis mehele hakkab varsti tunduma, et petmine ongi loomulik — miks muidu naine teda kogu aeg kahtlustab. Kui mees käib esimest korda uue suhte jooksu firma suvepäevadel või komandeeringus ja naine pärast mitu päeva muudkui pinnib, mida ta seal ikka tegi ja kas ta pettis, siis järgmisse komandeeringusse minnes mees petabki — lihtsalt sel põhjusel, et siis see naise kohutav käitumine mitu päeva pärast seda on vähemalt õigustatud ja seetõttu talutavam.

Olen tähele pannud, et minu tutvusringkonnas ongi petnud selliste naiste mehed, kes kodus pidevat armukadedusterrorit tunda saavad. Need naised, kes normaalselt käituvad ja pigem ise veidi salapäraseks jäävad, ei saa petmise osaliseks.

Mina ei kahtlusta oma meest. Olgu, natuke luiskan, eks ma vahel olen ikka armukadedust tundnud, aga ei näita seda kunagi välja. Pigem teen ennast salapäraseks ega räägi alati, kus ma ise täpselt olin ja mida tegin, et temas huvi ja valvsust hoida. Uskuge mind, nii ei jõua mees petmisele üldse mõeldagi — ta näeb kogu aeg vaeva selle nimel, et sa teda maha ei jätaks, sest sa ei ole muutunud tema jaoks iseenesestmõistetavaks.

Nii et naised, lõpetage see nuhkimine ja armukadetsemine — nii kutsute ise kurja välja. Olge parem naiselikud, salapärased ja isegi veidi ükskõiksed selle suhtes, kus mees käis ja mida tegi ning teie mehel jätkub silmi vaid teie jaoks!