Ühe naise lapsepõlve lugu: lood õelatest võõrasemadest on tõsi — päevad läbi kodus diivanil vedelev võõrasema ootas meid uksel mopp käes

 (56)
Õpetlik lugu kõigile kärgperedele!
Ühe naise lapsepõlve lugu: lood õelatest võõrasemadest on tõsi — päevad läbi kodus diivanil vedelev võõrasema ootas meid uksel mopp käes
Foto: Josh Adamski/Unsplash

Olen aastaid endas kandnud tundeid, mille olen niivõrd sügavale peitnud, et ei leidnud neid kaua aega isegi üles. Need mõtted ja tunded on aga minu tervet nooruspõlve ja täiskasvanuelu tugevalt kujundanud ning nüüd olen lõpuks valmis tõele näkku vaatama — mu isa valis enda uueks armsamaks naise, kes suurest ebakindlusest ja isekusest pööras samm-sammult meie oma armastava isa oma laste vastu.

Lood kurjadest võõrasemadest on tõesed, sest mina lihtsalt ei usu, et naine suudab hoolida ühestki võõrast lapsest nii palju kui iseenda pisikesest järeltulijast (kui jätta välja emad, kes lapsed lapsendavad, sest sel puhul ma usun, et sama sügav armastus saab tekkida küll). Tegelikult olen seda isegi kõrvalt näinud, kui gümnaasiumi aastatel sündis mu isale ja ta uuele naisele ühine laps ning selle lapsega käitus mu “kuri võõrasema” hoopis teistmoodi, kui minu ja mu vennaga.

Ükski ema oma lastega nii ei käitu

Minu tee selleni, et ma üldse suudaksin nendele tunnetele mõelda, sai alguse emadepäevast, mil mulle paratamatult meenub igal aastal lapsepõlvest üks kentsakas olukord. Mäletan, et kord läksime emadepäeval isaga vaidlema teemal, kas me peaksime vennaga tema uuele naisele "head emadepäeva" soovima või mitte. Isa oli arvamusel, et kuna ta uus naine on meie pere liige olnud sellest ajast saati, kui me esimesse klassi läksime, siis on ta “ema” staatuse juba auga välja teeninud, aga kuna meil endil oli ka ema olemas, siis meie uskusime, et emadepäev on ikka “päris” emadele. Sellel arvamusel olen ma tänase päevani. Aga mingil veidral põhjusel mõtlen tänase päevani, et kas ma peaksin ka isa naisele helistama? Vastus on selge: ei peaks, sest ükski ema ei käitu oma lastega nii nagu see naine käitus minu ja mu vennaga. Viisil, kuidas ta käitus meiega, kui elasime veel temaga ühe katuse all ja veel rohkem viisil, kuidas ta käitus meiega, kui meid ühendav lüli, minu isa, oli juba siit ilmast lahkunud.

Seotud lood:

Tüli ja pisarad

Täiskasvanueas mu silmad justkui avanesid ja suurel määral aitas mu vend neil avaneda. Tema oli kõigest aastake vanem, aga oma mehe aruga suutis ta näha asju realistlikumalt, kui mina oma emotsionaalsuses. Ta meenutas mulle, miks meil tänase päevani tekib tugev ärevustunne just pühapäevadel ja ka seda, kuidas päevad läbi kodus diivanil vedelev võõrasema ootas meid uksel mopp käes, kui me pärast kaheksat tundi koolipingi nühkimist rampväsinuna koju saabusime — “Minge ja koristage nüüd oma toad ära!” Tema jaoks polnud vahet, kas pidime veel õppima või mitte. Tema oli terve päeva diivanil istunud ja mõelnud, et nüüd, kui need lapsed koju tulevad, siis peavad nad tegema seda, mida mina tahan. Vahel oli selleks mopp või tolmuimeja, vahel reha või muruniiduk. Ja, hoidku jumal, kui me oleks julgenud midagi vastu öelda — ta oleks isa meie vastu üles utsitanud ning tagajärjeks oleks olnud tüli ja pisarad.

Ja miks ärevus just pühapäeviti tekkis? Sest nädalavahetused veetsime me oma ema juures lapse elu elades, aga pühapäeviti oli aeg isakoju minna ning iial ei teadnud, millises suunas võõrasema nädalavahetusel me isa tuju oli manipuleerinud. Enamasti tähendas see ikka seda, et tuli hakata pühapäeva õhtul koristama, puid vedama, riisuma või muul moel võõrasema “rasket elu” toetama.

Andke nüüd andeks kõik kodused emad, aga kui teie ainsaks kohustuseks on õhtuti oma mehele ja kahele teismeeas noorukile söögi tegemine, aia eest hoolitsemine ja tolmu pühkimine, siis mina küll ei usu, et te olete õhtuks sama väsinud, kui kaheksa tundi koolis veetnud lapsed või päev otsa firmat juhtinud abikaasa. Minu jaoks need teie eelmainitud päevased kohustused on esmaspäevast reedeti 9-5ni tööl käies justkui lõõgastumine, mis ehk tekitaks päeva lõpus soovi minna kuhugi välja midagi muud tegema, aga kohe kindlasti mitte ülejäänud pereliikmete kallal ilkuda.

Tujukas tädi

Loe veel

See kõik muidugi ei tähenda, et meie võõrasema oleks olnud läbi ja lõhki halb inimene. Ta andis mulle sageli nõu asjades, milles mu oma päris ema anda ei osanud ja oli minu jaoks olemas ka väga rasketel hetkedel, aga see ei anna talle minu jaoks “ema” staatust. Pigem võiks nimetada teda tädiks, kes aeg-ajalt on tore ja teinekord jälle vastikult tujukas. Sellise inimese puhul oleks tore, kui näed teda ainult neil päevadel, kui ta on tore või vähemalt saaksid öelda: “Räägime siis, kui sul tuju parem.” Aga, hoidnuks jumal mind ka siis, kui ma oleksin julgenud seda viimast talle öelda...

Hirm

Täna, täiskasvanuna, ma lihtsalt tahaksin, et ma saaksin istuda laua taha maha ja isale rääkida, kuidas me end tegelikult tundsime. Ilma hirmuta, et ta hakkab meie peale karjuma ja võtaks taas võõrasema poole. Ilma lapseliku hirmuta, et “äkki, kui ma käitun halvasti, siis mu isa jätab mind maha ja valib tema”. Oma praeguse ämmaga arutades saan ka aru, miks see naine nii käitus. Ka temal oli hirm. Hirm, et ta pole oma mehe jaoks number üks, sest oma lapsed on ju alati olulisemad. Hirm, et naise saab uue võtta, aga lapsi ju tegelikult ei jäeta maha. Aga, kõik naised, kes te olete n-ö emaks kellegi teise lastele — see hirm ei anna teile õigust nende laste lapsepõlve ära rikkuda.

Ma pole kindel, kas loos osalenud tunnevad end siinkohal ära, sest kõik oma tunded ja olukorrad panin väga ausalt kirja. Need on muidugi minu vaatevinklist ja eks teistel võivad olla pisut teised mälestused, aga tunnen, et mul oli vaja need enda seest lõpuks välja kirjutada, et saaksin nüüd edasi minna. Usun, et tänane päev, mu isa 49. sünnipäev on selleks suurepärane aeg.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare