Mul on kaheaastane tütar. Tema isaga läksime lahku üsna pea peale lapse sündi. Olen noor naine ja vajan oma ellu lähedust. Kuna mu ema elab minuga samas linnas ja saab üsna tihti mu last hoida, siis käin vahel sõbrannadega väljas ja muidugi tutvun ka meestega. Alguses ütlesin ma neile alati kohe, kui suhtestaatusest või perest juttu tuli, et mul on väike tütar. Selle peale põgenesid mehed ummisjalu — või noh, viisakamad neist eemaldusid vaikselt, mis on veelgi hullem variant. Eks nad kartsid, et otsin oma lapsele isa, kuigi tegelikult pole ma üldse selle peal väljas. Isa on lapsel täiesti olemas ja mina otsin meest iseenda jaoks. Varsti tegin järelduse, et kui ma tahan, et mul kellegagi üldse midagi suhtelaadset tekkida jõuaks, siis pean esialgu oma lapse olemasolu varjama. Kui mees minusse juba kõrvuni armunud on, siis võin ka lapsest rääkida, sest siis ei näe ta tema olemasolu enam meievahelise suhte takistusena.

Mehed, miks te niiviisi põgenete? Kõik üksikemad ei ole selle peal väljas, et teid perevankri ette rakendada. Ja teised üksikemad, kas teie ka varjate oma lapsi, et oleks kergem vastassooga suhteid luua?