Üleskutse positiivsusele: jah, ilm on rõve, raha on vähe, inimesed on tigedad, aga voh, täna ei saanudki kelleltki sõimata!

 (17)

Üleskutse positiivsusele: jah, ilm on rõve, raha on vähe, inimesed on tigedad, aga voh, täna ei saanudki kelleltki sõimata!
Pilt on illustreerivFreeImages/Lies Meirlaen

Ma mäletan, kuidas ma lapsepõlves lugesin sellist raamatut nagu „Pollyanna“, mis rääkis orvust tüdrukust, keda kasvatas nõudlik tädi ning kelle elu oli tegelikult üsna kurb. Tüdruk aga oli vastikult positiivne ja püüdis igas asjas midagi head leida.

Enamiku elust olen seda raamatut meenutanud ja leidnud, et see oli ikka nii jabur, sest ülepingutatud positiivsus on ääretult vägivaldne inimloomuse, vähemalt eestlase oma jaoks. Meie oleme üldjoontes ikka need, kes kräpi tuju korral kiruvad ja end tühjaks vihastavad, et siis sapist vabanenuna mõneks hetkeks kergemalt edasi minna. Ei mingit pilvede varjust sinise taevalapi otsimist või „igal pilvel on hõbedane äär“ uinamuinat. Kui on ikka s**t, siis on ka. Samas vastupidine tavalise eestlase puhul ei tööta — kui on hästi, siis pole kunagi läbinisti hästi, alati on seal juures mingi „aga“ või ettevaatus või hirm ära sõnumise ees. Eile rõõmustasin, et laps on saanud kolm nädalat nohuta olla ning järjest lastehoius käia, aga täna on tatt majas. Järeldus — ei tasu kunagi millegi üle ennatlikult õnnelik olla?

Eile aga istusin kohvikus sõbrannaga, kes elab juba aastaid Berliinis, aga oli korraks kodumaad külastamas. See on juba vana tõde, aga perspektiivist sõltub see, kuidas ma asju näeme. Mina sain keset külma „kevadist“ vihma nii palju inspiratsiooni, et tahaksin jagada kõike seda, mille üle Eestist eemal olev inimene siin olles rõõmustab. Loomulikult oma inimesed ja keel. Võimalus rääkida emakeeles ja nende inimestega, kes kuuluvad sinu kultuuriruumi. Toit! Kusagil mujal ei saa sa nii head kilu, hapukoort, jogurtit, kohukesi jms. Liiklus! Meile tundub katastroof, kui „tipptunni“ ajal ei saa mõne minuti jooksul pööret sooritada, aga väljaspoolt tulijale on suisa rõõm ja hämming, kui vähe on meil autosid ja liiklust, kui hea on parkimiskohta leida ja ühest punktist teise liigelda. Pühapäevaliiklejana olin mõned päevad tagasi sunnitud oma planeeritud ja läbimõeldud marsruudi asemel teist teed mööda minema, mille liikluskorraldusega polnud enne jõudnud tutvuda ning ühe manöövri käigus lasti mulle signaali. Olin õnnelik, et midagi ohtlikku tegelikult ei juhtunud ning et sõimata ei saanud. Samamoodi nagu olin hiljem kohvikus õnnelik, et hoolimata kivinäost oli teenindaja viisakas ja professionaalne, mitte ei valanud oma kapriise minu peale välja. Tavalise eestlase argipäevarõõmud — ilm on rõve, raha on vähe, inimesed on tigedad, aga voh, täna ei saanudki kelleltki sõimata!

Loe veel

Seotud lood:

Kui kuulata välismaal elavate ja kohalikke olusid tundvate inimeste lugusid, tuleb taas kord meelde kõik see, mida me enda juures väärtustada ei oska või mille enamasti tähelepanuta jätame. Näiteks eestlaslik praktilisus, oskused ja maalähedus. Tarbimisühiskond ei ole meid veel nii haardesse saanud, et me kodudest hinnalisi asju lihtsalt välja loobiksime. Ikka pannakse see kas tallele või antakse mõnele tuttavale, müüakse maha või vaadatakse, et ehh, väikese tuunimise järel saab vanast asjast jälle asja. Inimesed oskavad enamasti oma kätega midagi teha, tunnevad kuigi palju seeni ja marju ning ei jää lõkke tegemisel hätta. Lapsed kasvavad küll üha enam vati sees, aga siiski on asi kaugel nendest heaoluühiskonna riikidest, kus lasteaedades iga kasvataja liigutus maksab, aga samas kasvatamist kui sellist ei lubata, „ei“ ütlemine on taunitud või lausa keelatud. Meil on piisavalt turvaline, et saata algkoolilaps üksinda bussiga kooli või õue mängima ja lapsevanem (või palgaline lapsehoidja) ei pea põhikooli lõpuni last kooli ja koolist koju saatma. Enamik koolilapsi ei sure külmkapi kõrval nälga, vaid saavad ise endale toidu soojendamisega hakkama. Meil on küll palju bürokraatiat ja totakaid reegleid, aga see-eest veel piisavalt vabadust ja talupõjamõistust.

Täna räägivad ajalehed sellest, et kümme aastat möödub Pronksiöö sündmustest ja mina taban end mõtlemast, et mõtle kui tore on tegelikult elada kohas, kus Pronksiöö oli viimaste aastakümnete suurim „terroriakt“ ja kuna kõik see, mille üle me isegi siin vingume (ilm, palgad, poliitika) hoiab terroristide huvi madalal, on vähetõenäoline, et pagulaste hordid hakkaksid siin sarnaselt paljudele muudele riikidele marodööritsema ning terrorioht oleks igapäevane normaalsus. Pollyanna maailmavaade on mu eestlaslikule hingele endiselt vastuvõetamatu, aga aeg-ajalt on hea endale meelde tuletada neid asju, mille üle võiks ja peaks igapäevaelus rõõmus olema. Ja kas või ühel päeval või mõnel tunnilgi kuus natukene vähem torisema. Jah, ilm on küll külm ja vastik, aga vähemalt maa ei värise! (Veel.)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare