Ülestunnistus: ma ei lahkunud oma vägivaldse mehe juurest, sest mu sõbrad ei aidanud mind
Eile avaldasime Naistekas artikli sellest, miks naised oma vägivaldsete meeste juurest ei lahku. Vastukajaks saime loo anonüümseks jääda soovivalt lugejalt.
Kirjutan teile enda loo. Jah, ilmselt on kõik need põhjused, mis selles artiklis välja toodud, õiged, kuid tahan lisada veel ühe mõjutaja. Selle, mis minu puhul sai saatuslikuks. Selle, miks mina kaheksa aastat oma vägivaldse ja ahistava mehe kõrvalt ei lahkunud.
Ma olin 18, kui hakkasin oma tulevase abikaasaga koos elama. Me olime tõesti õnnelikud ja ma ei osanud oma elult muud tahta. Ei läinud kaua, kui meil oli oma korter, auto ja koer. Kõlab nagu idüll, kuid seda see ka tõesti oli. Paar aastat hiljem tegi mees mulle ka ettepaneku. Loomulikult nõustusin. Ma olin silmini armunud! Mõni kuu pärast seda hakkas asi aga kiiva kiskuma. Kõik läks nii nagu õpikust lugeda võib — mees muutus kontrollivaks, ma ei võinud endam kuskil käia. Pidin isegi töölt lahkuma. Sellist asja nagu omaette arvutis istumine enam ei olnud, sama kehtis ka telefonikõnede kohta. Mul puudus privaatsus. Ainuke koht, kus ma üksi sain olla, oli tualettruum. Mida aeg edasi, seda hullemaks läks ka olukord. Ma ei saanud sellest kõigest isegi enam oma emaga rääkida, kuna mees hakkas mind ähvardama ja neil hetkedel, kui ema külas oli, ei antud meile hetkekski vaba hingamisruumi. Ega ema loll ole, ta sai olukorrast väga hästi aru, aga ei osanud midagi ette võtta. Ma ei süüdistanud teda siis ega süüdista teda ka praegu tagasi vaadates. Keda ma aga tõesti süüdistan, on mu sõbrad.
Mu sõbrad olid need, kes mu peale näpuga näitasid. Loomulikult me rääkisime sellest, millises suhtes ma olen, kui me selleks mahti saime. Need viis minutit, kui mu mees aiapidudel vahel tualetti minema pidi. Selle asemel aga, et saada tuge lahkumaks, sain ma pigem süüdistavaid küsimusi — miks ma ometi nii rumal olen? Miks ma ei lahku? Selle asemel, et tunda end aidatuna, tundsin ma end rünnatuna. Langesin veelgi sügavamasse depressiooni ja ei osanud enam välja tulla. Ma ei tulnud mehe juurest ära, kuna mu sõbrad ei osanud mind aidata. Või ei tahtnud. Ma ei tea.
Õnneks on nüüd kõik see läbi. Ma pääsesin sellest kõigest enda tahtejõul — sain aru, et mees ei paku mulle enam seda, mida suhte alguses. Ma võitlesin sellest kõigest ise vabaks. Ma tahan panna kõigile naistele, kes on samas olukorras, südamele — see asi tõesti ei parane. Aga te ei saa jääta lootma kellelegi teisele. Vähemalt mitte seni, kuni te pole ise lõpparvet teinud. Ja kõik sõbrad, kes te üritate enda lähedast inimest aidata, mõelge selle peale, mida ma kirjutasin. Aidake, mitte ärge rünnake.
