Uskumatu, kuidas vanavanemad oma lapselapsi nii süüdimatult eluohtlikesse olukordadesse seavad!

 (24)

Lumine Tallinn
Foto: Taavi Sepp

Mitu pisikeste lastega ema said ühel päeval kokku ja hakkasid arutama oma võsukeste vanavanemate üle. Kõigil meil on ääretult hea meel, et vanavanemad eksisteerivad, armastavad oma lapselapsi ja tahavad neid väga hoida ning hellitada. Olgugi, et kohati mõjub see ahvivaimustus vanematele ahistavalt ja pealetükkivalt, on ülehoolimine kindlasti parem variant kui üldse mitte hoolimine. Kogu austuse ja tänutunde juures ei suutnud me aga jätta imestamata, kuidas põlvkondade vahe tohutut rolli mängib ja kuidas on võimalik, et vanavanemad mõnikord elementaareidki asju ei tea, ei oska ette mõelda või lihtsalt ei mäleta, kuidas lastega käituda.

Siinkohal ei taha ma üldistada ja kindlasti on nõukogude ajal lapsed suureks kasvatanud inimesi, kes ka tänapäevaste reeglite ja nõutega kursis on, aga sellel emadeseltskonnal oli igaühel omad vanavanemaõuduslood jutustada ja hämmingut jagada.

Miks käsi ei pesta?

Alustame elemetaarsest. Suurem osa inimesi ei tule näiteks selle peale, et õuest tulles ja beebit katsuma minnes pestakse enne käed. Ühel emal oli tegemist suitsetavate vanavanematega ja ütles, et pidi väga rangelt selgeks tegema, et beebit ei tulda katsuma suitsetamast tulnuna ja haisvana, sest vanavanemad ise selle peale ei mõelnud. Ka on kõigil probleeme olnud sellega, et last tormatakse kohe sülle haarama ja turvahällist või vankrist välja tõstma, kuigi laps alles magab või on unine ning ei taha sugugi, et keegi teda näpiks. Me saame aru, et laps on armas ja vaimustus ning igatsus on nii suur, et ei malda mõned minutid oodata, kuni beebi kohaneb ja on valmis sotsialiseeruma, aga siis ei tarvitseks ka nutma hakkava lapse tõttu emadele etteheitvalt öelda, et näe, ära hellitatud ja emmekas.

Seotud lood:

Külavaheteel polegi turvatooli vaja...

Loe veel

See eelnev on muidugi köömes ja pigem naljakaski, aga mis kindlasti naerukoht ei ole, on lapse turvalisus. Enamik 50ndates või 60ndates eluaastatest vanavanemaid ei ole kunagi kokku puutunud turvatoolidega ja paljud ei saa üldse aru, miks nende ümber nii palju kära on. „Oh, meie ajal polnud mingeid turvatoole (ja sõitsime pidevalt napsusena ka), aga näe, kõik lapsed on elus!” Nii oli mitmel emal rääkida kogemus, kui nad pidid kas keelama purjus vanaisal lapsi külavaheteel sõidutamast (sest vanavanemad ei saanud ise aru, et see ohtlik on) või väga karmilt selgitama, et ei, kohe kindlasti ei tohi aastast last autos pepualusega sõidutada või siis üldse mitte milletagi. Mis siis, et ainult paarsada meetrit poodi. Mis siis, et külavaheteel. Mis siis, et vaikselt sõitsid. Lihtsalt ei tohi ja kõik! See, et sina vaikselt sõidad, ei tähenda, et ei võiks tulla mingi äkiline terviserike või kihutav auto või muu probleem.

Paariaastane üksi linnamaja hoovi mängima

Kui turvavarustus on kaasaegne asi, siis elementaarsed asjad võiksid ju ikkagi selged olla. Üks ema rääkis, kuidas ta oli saanud šoki, kui lapsega õue minev vanavanem pani sõimeealise mudilase riidesse, saatis ta siis linnamajas üksinda õue, et ise teise tuppa end riidesse panema minna. Olgu, põhimõtet võib ju mõista — ei tahtnud, et laps toas higistama hakkaks, aga no jumal hoia, kuidas saab üldse selle peale tulla, et paariaastane laps üksinda õue saata? Sa ei tea kunagi, mis talle pähe tuleb. Võid ju mõelda, et mis nende paari minutiga juhtub ning laps on eramaja hoovis, aga autotee on vaid paari meetri kaugusel ja asi siis lapsel sinnani joosta. Hea, et ema seda pealt kuulis/nägi ja sai lapsel pilku peal hoida, sest vanavanem küll sellele ei tulnud, et paluda seniks valvata või isegi öelda, mis tal plaanis on.

Raudkelguga mäest alla

Teine ema jutustas, kuidas ta ära ehmatas, kui kuulis, et vanavanem oli paariaastasega käinud kelgutamas nii, et lükkas tite raske raudkelguga mäest alla ja ise vaatas mäe otsast pealt, tulemata selle peale, et laps ei oska kelku juhtida ja tulemused võivad olla halvad. Õnneks ei olnud, kuigi mägi oli puudega ümbritsetud ja autoteele ohtlikult lähedal. Loodetavasti võtab see vanavanem kuulda ema õpetusi, et järgmisel korral paluks kas ise kaasa sõita või vähemalt nöörist hoides kaasa joosta, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda.

Õnnetus ei hüüa tulles ja kõike ei olegi võimalik ette näha, ka lapsevanemad ise teevad pidevalt vigu, aga imestama paneb, kui paljudel inimestel pole seda elementaarsetki mõtet, et kui sinu kätte usaldatakse hoida pisikese inimese elu ja tervis, siis pane vähemalt teravad esemed kõrgemale/kaugemale, sulge näiteks keldriuks ja kaheldes küsi alati vanematelt üle, kas on okei laps kusagile ja mingil viisil transportida või temaga mingi (ebaeakohane) tegevus ette võtta.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare