Uskumatu seebiooper: naine teatas mulle, et meie poeg polegi tegelikult minu laps…
Väljast paistab, et mul on, see tähendab oli, täiuslik perekond. Ilus korter Tallinn kesklinnas, üle kümne aasta kestnud suhe Katriga ja kaheaastane poeg Jakob. Ma pole suur sõnaseadja, aga sisimas tean, et armastasin oma naist väga. Nüüd arvan, et oleks pidanud seda Katrile tihedamini ütlema. Palju asju oleks pidanud tegema. Lapse sünd oli parim asi, mis võis mu elus juhtuda. Tundsin mõne aasta eest, et olen tööl läbi põlemas ja midagi on elus puudu. Kui Katri ütles, et ta on rase, siis tundus see nii uskumatu — suur unistus täitus. Jakob on väga armas laps ja hirmujutud, et vanemad ei saa üldse magada, meie puhul paika ei pea. Jakob on väga rahulik.
Muutusin armukadedaks
Suvel hakkasin Katrile rääkima, et võiksime saada ka teise lapse. Siis oleks laste vanusevahe suhteliselt väike, saaksid koos üles kasvada ja olla mängukaaslased. Katri reageeris imelikult, ütles, et pole õige aeg. Kuidas ei ole õige aeg? Kaks last liiga palju?
Kui üritasin ka edaspidi teemat üles võtta, siis Katri praktiliselt ei reageerinud. Midagi nohises vastu, aga siis võttis mõne teise jututeema. Ta muutus ka üldiselt imelikuks, tõmbus eemale. Arvasin, et teen ise midagi valesti. Pakkusin talle, et läheme kuskile välismaale puhkama, siis ütles, et Jakob liiga väike. Katri tööpäevad venisid väga pikaks, ta oli oma käikude kohta salalik. Piinlik tunnistada, aga minus lõi välja armukadedus. Üritasin isegi ta telefonist sõnumeid piiluda, aga ma ei suutnud tema turvakoodi ära arvata. Septembri alguses tähistasime üks reede sõbra sünnipäeva. Ühest õllest sai peagi viis, siis kuus. Pole ammu purjus olnud, aga sel korral küll. Kui koju jõudsin, otsustasin, et küll ma nüüd alles ütlen ja uurin, mis Katril viimasel ajal viga. Olin parajalt purjus ja oli raskusi korralike lausete moodustamisega, aga ütlesin talle näkku: ole siis aus nüüd, on sul armuke?
Katri: jah, mul on keegi teine
Ma olin sada protsenti kindel, et ta ehmatab ära ja imestab, et miks midagi sellist küsin. Meil on väike laps, meil on täiuslik elu, ta on lihtsalt väsinud viimasel ajal.
Ei tulnud seda vastust. Ta ütles mulle otse välja, et jah, tal on keegi teine. Ta nimi on Oliver ja nad kohtusid esimest korda juba neli aastat tagasi. Neil oli suhe, aga läksid lahku, aga nüüd suvel hakkasid taas suhtlema ja ta näeb neil tulevikku. Kaalukeeleks saigi minu soov teist last saada, ta sai aru, et ei taha minuga teist last.
Ma seisin soolasambana ega osanud midagi öelda. Ja siis tuli kõige hullem osa — Katri kinnitas, et laps polegi minu oma, ta on vastavad testid teinud. Lapse isa on Oliver. Ma tõstsin rusika ja tahtsin Katrit lüüa, aga ma ei suutnud. Läksin võtsin kapist pudeli viina ja hakkasin lihtsalt seda paljalt jooma. Ma vihkan viina maitset, aga sel hetkel oli see parim kaaslane. Katri võttis oma asjad ning lapse ja läks minema, ütles, et tal vaja omaette olla. Ma istusin veel tund aega üleval ja jõin viina. Üritasin Katri Facebooki sõbralistist Oliverit leida. Lootsin, et ei leia, aga sel õhtul ei täitunud ükski minu lootus. Oli täiesti olemas. Sain teada, et Oliver on maakler ja vabal ajal sõidab motikaga ja mängib võrkpalli. Popp poiss, tal on üle 900 sõbra.
Katri kolis koos lapsega minema
Jõin viina edasi, kuni ühel hetkel lihtsalt vajusin pikali ja jäin magama. Ärkasin järgmisel päeval suure peavaluga ja mõtlesin vaid, et see kõik võiks olla jube unenägu. Kahjuks mitte. Katri kolis koos lapsega välja Oliveri juurde. Ma saan vahel Jakobit näha, aga mul pole tema suhtes mitte mingeid õigusi. Ta pole ju minu laps. Mulle ei jõua see siiani kohale. Mina olen teda kaks aastat kasvatanud ja pidanud oma pojaks. Ma armastan teda nii väga, aga tuleb välja, et tema tegelik isa on hoopis Oliver. Katri on korduvalt vabandanud, et ei tahtnud, et see nii läheks. Mis kasu neist sõnadest, nüüd on kõik läinud. Mu seltsiliseks ongi peamiselt viinapudel ja ma pole paljudele sõpradele julgenud tunnistadagi, et mul pole enam poega. On vaid pildid pildialbumis ja T-särk, kus kirjas — uhke papa. Selle kinkis Katri mulle sünnipäevaks…
