See käib nii: laps arvutab kokku, kui palju tal uueks mänguks või mängukonsooliks või milleks iganes (aga tavaliselt see on mingi tehniline vidin) raha vaja läheb. Seejärel loetakse kokku sõbrad, kes oleks niigi sünnale kutse saanud ja arvutatakse, kas tehnovidina raha tuleb kokku. Arvestus käib umbes nii, et igalt külaliselt loodetakse saada vähemalt 10 eurot, sest see on tänapäeva laste sünnipäevakülastuse tavahind ehk see ümbrikusse mahtuv kingitus. Arvestatakse ka sellega, et mõned toovad vähem ja mõned rohkem. Kui paistab, et hakkab puudu jääma, saadetakse kutsed ka neile, kellega igapäevaselt nii palju kokku ei puututa, näiteks mõned trennikaaslased või klassiõed ja -vennad. Ka nii tehakse, et kui selgub emme pidu, et mõni kutsutu ei saa tulla, asendatakse ta kiiresti kellegi uuega, peaasi, et soovitud summa igal juhul kokku tuleks.

Teine asi, mida ma olen täheldanud ja millest lapsed on rääkinud, on see, et pärast pidu kogunetakse siis nende lähimate sõpradega ja avatakse ümbrikud. Koos arutatakse läbi, kes kui palju raha kinkis ja klatšitakse neid, kes tulid AINULT viiekaga. Neid vaadatakse siis edaspidi veidi viltusema pilguga. Minu lapsi ka tihtipeale, aga nendega ma olen sellest teemast ikka väga palju rääkinud ja nad loodetavasti tänaseks juba saavad aru ka, milleks sünnipäevi tegelikult peetakse - sõpradega koos olemiseks!

Järgmine etapp on see, et hakatakse võistlema, kes kui palju kingituseks raha sai. Summad on ikka pöörased - 300-500, üks rääkis 600st eurost... Pöörane ju! Mis ettekujutluse see lastele raha väärtusest annab?

Aa, ja siis veel see, et vanemad võistlevad ka omavahel, et kes kõige rohkem ümbrikusse paneb. Mõned tulevad kolme kümpiga! Mu lapsed käivad kuus mõnikord 5-6 sünnipäeval. Igasse ümbrikusse 5 on mu jaoks juba palju, mõnikord panen 10. Kindlasti mitte 20 või 30. Sellised summad jäävad meie peres ikka oma pereliikmetele, mitte mingitele "täna olen sõber, homme vaenlane" tegelastele. Ja siis on kuulda teinekord, kuidas emad omavahel seletavad, kuidas alla 30 on PIINLIK lapse sünnaks kinkida. Siis ma küll tunnen, et ma olen mingilt teiselt planeedilt.

Ma oma lapsi ei lase selliste suvaliste tegelaste rahakogumissünnipäevadele. Milleks minna raha viima kellelegi, kellega igapäevaselt ei suhtlegi või kelle kohta on alles hiljuti räägitud, et see on täiesti nõme tüüp? Kui lapsed ise väga tahavad minna, siis mingu, aga üle 5 kaasa ei anna.

Kõige rohkem häirib mind aga see, et vanemad soodustavad ja julgustavad sellist kerjamist. Kas piinlik pole niimoodi teiste arvelt rikastuda? Muidugi pole minu asi oma nina kellegi teise rahakotti toppida. Eks igaüks leiutab oma viisi, kuidas rikkaks saada. Aga mulle tõesti ei meeldi, kui seda tehakse minu rahakoti arvelt.