Olen 42aastane naine. Olen teist korda abielus — esimene abielu lõppes krahhiga, teine, mis on nüüdseks kestnud juba kuus aastat, on õnnelik.

Kuna ajakirjanduses on viimasel ajal pidevalt nii palju lugusid naiste väärkohtlemisest, mõtlesin, et annan ka omalt poolt väikese panuse vägivalla vastu võitlemiseks ja kirjutan selle kirja.

Abiellusime esimese mehega noorelt, mina olin 18 ja tema 20. Armastus oli suur, ainuke tõrvatilk meepotis oli tema suur armukadedus. Kuna me olime nii noored ja lapsi ju veel ei olnud, siis ikka tahtsime veel pidutseda ja väljas käia. Käisime nii koos kui eraldi. Alguses oli kõik hästi, aga mingi aja pärast hakkas ta kahtlustavaks muutuma. Iga kord, kui ma kusagil käisin, hakkas ta mind pärast “üle kuulama“ — kellega ma koos olin, kus ma täpselt käisin, mida tegin. Alguses järgnes selline ülekuulamine ainult õhtustelt pidudelt tulles, varsti hakkas ta mind küsimustega pommitama ka siis, kui olin päeval sõbrannadega kokku saanud. Ise ta käis samamoodi väljas ja sõpradega kohtumas, aga see ei olnud “see” tema arvates.

Alguses üritasin seda kergelt võtta ja lõõpisin niisama vastu, kui ta uuris ja puuris. Aga mäletan täpselt ühte korda, kui tema uurimise peale viskasin nalja, et kohtusime sõbrannadega seksikate meesmodelliga ja järsku juhtus midagi ebatavalist — mees haaras mul käest ja väänas käe selja taha ja ütles, et ma nüüd ausalt räägiksin, mis ma tegin ja nalja pole vaja teha.

Sellised asjad hakkasid korduma, mitte küll väga tihti, aga siiski. Lisaks toimus kodus vaimne terror — kui tal endal oli paha tuju, üritas ta ka mind maatasa teha, öeldes, et ma ei kõlba kuhugi.

Pikki aastaid ei saanud ma aru, et selline mehe käitumine on vale. Uskusin, et ju ma siis tõesti käin liiga palju ilma temata väljas ja on normaalne, kui ta vahel natuke kurjaks muutub. Saime isegi kaks last koos.

Alles siis, kui olime juba üle kümne aasta abielus olnud, hakkas mulle asi kohale jõudma. Asi oli muidugi iga aastaga vaikselt, aga järjekindlalt hullemaks ka muutunud. Lõpuks jõudsin läbi mitmete inimeste abi nii kaugele, et suutsin vägivaldsest suhtest väljuda. Tänaseks on nii minu kui laste haavad paranenud ja mees… õnneks ma isegi ei tea, millega tema tegeleb, Eestist kolis ta igatahes ära.

Tahan öelda, et nii lihtne on hakata arvama, et vägivald on normaalne — eriti kui see tekib vaikselt ja hiilivalt. Aga see ei ole normaalne mitte kunagi! Naised, lahkuge kohe, kui mees ühe korra teie käsi väänab. Nii säästate ennast tuleviku kannatustest — sest vägivaldne mees ei muutu.