Väikelaste ema tööle naasmisest: naiivselt arvasin, et nüüd jaotuvad mehega kodused tööd, aga tegelikuses võtsin omale kohustusi juurde

 (72)
Väikelaste ema tööle naasmisest: naiivselt arvasin, et nüüd jaotuvad mehega kodused tööd, aga tegelikuses võtsin omale kohustusi juurde
Foto: Unsplash

Enamik minu väikelastega kodus olevad sõbrannad on stressis, sest mees on pidevalt tööl. Ja nii nagu mina isegi, langevad need emad veel suuremasse "auku", kui tuleb hetk, mil nad peavad ise taaskord tööpõllule naasema. Mis siis juhtub?

Pere sissetulek suureneb, aga ema peab igal hommikul nutvat last lasteaeda saates enese pisaraid alla suruma. Tööpäev möödub mitte tööd nautides vaid planeerides oma aega, et kuidas ja millal saaks lasteaias kurvastavale lapsele järgi tuisata. Kogu päeva pinge maandub alles siis, kui oled oma lapsega lasteaia väravast kodupoole jalutamas — ja nii päevast päeva, kuniks sa viimaks lepid paratamatusega.

Naiivselt arvasin, et tööle minnes jaotuvad mehega kodused tööd. Tegelikuses võtsin omale kohustusi juurde. Loodus tühja kohta ei salli ja kui kuskil midagi tehtud saab, on teisel pool aeda juba jälle muru põlvini kasvanud.

Kui laps on haige, siis olen ikka ja jälle mina see, kes peab ülemusele “rõõmusõnumi” edastama. Seda öeldakse harva välja, aga mehed on seisukohal, et kuna nemad teenivad rohkem, siis järelikult on naise kohustus jääda koju. Loogika järgmine — kui naine pidevalt haige väikelapse tõttu taandatakse, on kaotus väiksem. Aga mitte ükski mees ei mõtle sellele, mida tähendab naise jaoks töökoha omamine, rääkimata selle kaotusest, naisele, kelle jaoks on samuti oluline olla vajalik ning aksepteeritud.

Seotud lood:

Lapsevanemaks olemine võib tähendada ühele emale palju varjatud pisaraid. Kurtmine on tabu, sest lapsed on elu õied ja me ju ise tahtsime emaks saada, onju? Muidugi me tahtsime, aga see ei tähenda minu arvates seda, et üksi suurt koormat kandes ei tohiks meist keegi murduda.

Ühine laps ja kodu, kuid oleme ikka tihti olukorras, kus meie päevad ei erine üksikvanema omadest.

Minu arusaam perekonnast on tõenäoliselt liiga kaasaegne või siis… sinisilmne? Kujutasin seda pisut teisiti ette, enda arvates üsna väikeste ootuste juures, pidin ikka pettuma.

Praegusel momendil, olles huviga kuulanud paljude teiste väikelaste emade lugusid nende igapäevaelust, joonistvad ikka need samad mured välja. Kuigi räägitakse juba ammu hägustunud piiridest ja võrdsusest, siis tegelikuses toimib see vaid erandjuhtudel ja meie ühiskonnal on veel tükk tegemist, et põlist ürgmeest oma koopast välja saada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare