Valel naisel on lühikesed jalad? Täiesti jabur ja lausa ohtlik on inimestele mingeid "õige" olemise uskumusi peale suruda

Mind hakkab tõsiselt ära tüütama see, millises loosungite maailmas me elame. Pidevalt on kusagil mingid laused à la „sa ei tea, mis on õige väsimus, enne kui oled lapsevanem“ või „tõeliselt õnnelik saab olla ainult see inimene, kes on selline või selline või saavutanud seda või seda“. Iseenesest süütu värk, aga annab siiski nii paljudele tunde, et tal on lubatud näpuga viibutada ning öelda, mis tema meelest teise juures õige pole.

Mina kahe lapse vanemana võin näiteks öelda, et väsinud olen olnud elus tihti, aga seda samal määral enne lapsi, kui ka emana. Kuidas saab öelda, et üks väsimus on kuidagi õigem või õilsam? Kui ma olen kahe haige lapsega öö läbi ülal olnud, siis jah, tõesti, olen järgmisel päeval täielik ahervare, aga kas see on kuidagi üllam väsimus kui näiteks neil, kes öises patrullis riiki kaitsevad või minu poolest kas või bensiini müüvad? Enne lapsi olin surmani väsinud näiteks nendel kordadel, kui olin mitu nädalat järjest mingite aktiivsete tööprojektidega sebinud, midagi korraldanud, mingi asja valmis saanud. Pärast etapi lõppu oligi vaja mitu päeva taastuda, sest võhm oli nii väljas. Ma ei saa ju väita, see väsimus ei olnud tõeline või õige. Või et minu õnnetunne polnud päris, kuigi loosungite järgi pole see ikkagi see õige, sest ma pole saavutanud seda või teist.

Tean üht meest, kes teeb püstijalu füüsilist tööd päevas sama kaua kui tema naine, kelle töö on samuti jalgadel ja kehaline, aga pärast tööpäeva koju jõudes on naise osaks söögitegu, aiatööd, kõik koduse majapidamisega seotu, aga mees viskab end diivanile pikali ning ütleb, et vot tema on väsinud, tema väsimus on suurem ja õigem ja õilsam kui naise oma. Naine PEAB jaksama, mees ei pea, sest ainult tema töö on selline, mis tõeliselt läbi võtab. Ainult tema tervis on selline, mis vajab taastumist. Ja see ei ole mingi erandlik nähtus või eriti mölakas mees (mida ta muidugi ka on), vaid ikkagi tulemuseks sellele suhtumisele, mis väidab, et mingi omadus x on kuidagi õilsam ja õiglasem kui mingi teine omadus y. Nüüd võib siinkohal hakata vastu loopima sarnaseid lauseid a’la „ÕIGE mees hoiab oma naist“ või „ÕIGE naine toidab seitse last, joodikust (diivanikaunistusest) mehe ja ei virise“, aga ma tõesti ei taha. Öeldakse, et loll on see, kes vabandust ei leia. Ja vabanduse leiab alati, sest sellised „motiveerivad plakatid“ on meie läbivaks kodukujundustrendiks ning neid jagatakse aktiivselt sotsiaalmeedias. Ikka mõni sügavmõtteline loodusvaatega foto ja selle peale tekst, kuidas miski on õige või mis on kõige tähtsam. Mina olen näiteks Facebookis kasutanud võimalust sellesisulised postitused ära blokeerida, sest on tuttavaid, kes tõesti laovad neid päevas mitmete kaupa üles.

Ainsad õiged või valed saavad olla universaalsed moraalinormid (millest lähtuvad ka meie seadused) — ära tapa, varasta, peksa, peta, vägista, tee teisele meelega halba. Täiesti jabur ja lausa ohtlik on peale suruda mingeid triviaalseid „õige“ olemise uskumusi, sest need on nagunii muutuvad ja individuaalsed. Võtame või ilustandardid — kellegi jaoks on oma kaaslane alati see õige, mis siis, et tal on lühikesed jalad või kiilanev pea või ebasümmeetrilised rinnad. Ja „õige“ mees võib nutta küll! Oleks ehk aeg lahti lasta jaburatest kinnisideedest ning mõelda, enne kui selliseid loosungeid lehvitada?! Ainus „õige“ inimese tunnus, mille mina välja tooksin, on — ära ole mölakas! Ära ole, noh.