"Vanema surma pealt vaadata on totaalne põrgu ja nüüd mõtlen ka mina oma elust teistmoodi."

 (49)
Ühe naise leina lugu
"Vanema surma pealt vaadata on totaalne põrgu ja nüüd mõtlen ka mina oma elust teistmoodi."
Foto: Unsplash

Mu isa oli suremas juba palju varem, kui meie sellest teada saime. Pärast miniinsulti avastati tal juhuse läbi ka 4. staadiumi vähk ja kui ta mulle sellest uudisest teatas, hoidsin telefonist sama kõvasti kinni kui lapsena kukkuda kartes tema käest ning püüdsin mõista, mida ta mulle just rääkis. Ta vähk oli arenenud nii kaugele, et tema aeg siin meiega koos oli nüüd lõpule jõudmas.

See lahing oli läbi enne, kui see üldse alati jõudis. Nii kaugele arenenud vähi puhul olid ravivõimalused limiteeritud ja operatsioon polnud isegi mitte valik. Ükski ravi ei oleks suutnud seda peatada ja kui me reaalsusele silma vaatasime, oli kindel, et tema elukvaliteet oleks olnud palju halvem, kui ta oleks agressiivse ravi kasuks otsustanud. Niikuinii ei olnud väga võimalik arsti poolt "määratud" järelejäänud aega pikendada.

Ma mäletan, kuidas ma istusin oma kodus diivanil ja nutsin. Mõelda sellele, et mu isa sureb ära ja mingit teist võimalust ei ole, tundus niivõrd ebareaalne aga samas ka karmilt reaalne. Ja vaadata tema silmadesse, kui ta ise üritas selle mõttega toime tulla, oli lausa võimatu. Mu isa oli suremas ja mul polnud mitte mingit võimalust seda olukorda peatada.

Vanema surma pealt vaadata on totaalne põrgu. Mul hakkas füüsiliselt halb, kui ma kuulsin, kuidas ta rääkis, mida ta veel elu jooksul teha loodab ja mõelda, et reaalsuses ei ole need asjad enam võimalikud. Mul oli raske vaadata pealt, kuidas ta oli kogu aeg nii väsinud ja tal oli halb olla, tema olukord läks aina hullemaks ja meesterahvana oli tal nii mõnegi asjaga raske toime tulla. Vähk sõi teda vaikselt seespidiselt.

Mäletan, et lamasin öösiti oma voodis ja vaatasin lage, lugesin mitu puulippi seal on ja mõtlesin, kas homme on see päev, kui tal hakkab veel halvem. Kui su vanem on suremas, sured sina seespidiselt koos temaga.

See oli nii väsitav ja ma sundisin end oma igapäevaste tegevustega jätkama. Jätkama laste kasvatamist ja koduste tööde tegemist, tööl ja trennis käimist. Aga samal ajal helistasin iga päev emale ja isale või läksin neile mitu korda nädalas külla. Kuulasin ja proovisin olemas olla. Ja igatsesin samal ajal päevi, kui meie elud ei keerelnud selle haiguse ümber ja kui ma sain helistada oma isale hoopis teiste muredega. Lihtsamate muredega.

Samal ajal tundsin end nii isekana. Ma palusin universumit, et ta elaks jõuludeni, et mu lastel oleks veel ühed jõulud koos kalli vanaisaga. Ja palusin, et ta elaks veel kauem, sest mul oli plaan perega reisile minna ja ma ei tahtnud, et ta sel ajal ära sureks. Ja olin samal ajal nii vihane, et mingi haigus röövib mult mu kalli isa ja mu lastelt vanaisa, kes ei saagi nüüd olla nende jaoks olemas, kui nad üles kasvavad.

Normaalset elu jätkata oli põhimõtteliselt täiesti võimatu. Sõbrannadega veinitamine või kalli abikaasaga kinno minek ei olnud enam samad. Mõtlesin ainult sellele, et mu isa on suremas ja kuidas mina saan siin kokteile juua ja lõbutseda nagu midagi poleks halvasti. Kuidas elada edasi, kui tema seda teha ei saa?

Keegi ei oleks saanud mulle ette kirjutada, kuidas ma pean käituma. Mina ei saanud ka oma emale ette kirjutada, kuidas tema peaks käituma. Me kõik üritame selles olukorras lihtsalt kuidagi hakkama saada ja sureva inimese jaoks olemas olla. Ja samal ajal ise mõistuse juurde jääda.

Ja ma ei salga, et mõtlen nüüd ka oma elust teistmoodi. Mu isa elu viimastel kuudel vaatasin tihti oma lapsi ja mõtlesin, et kunagi peavad nemad samamoodi kurvastama nagu mina täna oma vanema surma üle. Ja samal ajal mõtlesin, et mis siis, kui mind samasugune saatus tabab. Ma mõistsin esimest korda päriselt, et ka mina suren ühel päeval.

Ma proovisin jätta meelde seda, milline oli ta hääl ja millised olid ta käed. Ma proovisin meelde jätta, mis tunne oli teda kallistada ja kuidas ta lõhnas. Ma hoian tänase päevani alles tema parfüümi ja piserdan seda aeg-ajalt oma kampsunile, et tunda teda lähedal. Ja loen raamatuid, mida tema armastas või vaatan filme, mis teda rõõmsaks muutsid.

Ja kui ta oli läinud, siis ma mõistsin, et vaatamata sellele, et ta pole enam siin, õpetab ta mulle ikka veel elu kohta nii paljusid asju.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare