Väsinud ema tunnistab: ma ei mäleta, millal ma viimati hommikul ärkasin ja tundsin, et ma polegi väsinud — kas see ongi läbipõlemine?

 (94)
Väsinud ema tunnistab: ma ei mäleta, millal ma viimati hommikul ärkasin ja tundsin, et ma polegi väsinud — kas see ongi läbipõlemine?
Foto: Vicente Núñez/Unsplash

Räägin teile loo oma päevast: ärkan pool kuus üles, sest just sel kellaajal mõtleb mu pisipoeg, et aitab küll magamisest, aeg on tegutsema hakata. Vahetan tal mähkmed, annan süüa ja juua ja vaatame koos telekat. Samal ajal panen oma peas paika kõik asjad, mis tuleb täna ära teha ja ma pole veel isegi esimese tassi kohvini jõudnud.

Enne panen hoopis pesu pesema ja nüüdseks on ka mu teised lapsed ärkvel ning neil on omad asjad, mida tahaks täna veel (koos minuga) tegema hakata. Päev möödubki erinevate kohustuste tuules, samal ajal laste tülisid lahendades ja nende lõpututele küsimustele vastates. Mu tütrele meeldib veel igal teemal väidelda ka ja see ajab mind muidugi veel ekstra närvi (mida ma muidugi emana välja ei saa näidata). Igasuguste tülide peale kukub mu 4aastane poeg ka nutma ja siis pean ma proovima teda rahustada ning mõistma, mis võiks täna aidata seda saavutada. Lõpuks annan kõigi laste soovidele alla, sest ma ei viitsi olla ideaalne ema, ma olen liiga väsinud selleks.

Õhtul, kui olen kõik lapsed voodisse saanud, ei suuda ma ise veel magama jääda. Ma pean muretsema kõige selle pärast, mis mind homme ees ootab või hoopis järgmine nädal/kuu. Ma olen tugev naine, alati olen olnud, aga mul on selline tunne, et ma varsti plahvatan.

Seotud lood:

Kas see ongi läbipõlemine? Ma ei mäleta, millal ma viimati hommikul ärkasin ja tundsin, et ma polegi väsinud. Suurem jagu öödest on täpselt nagu 6-tunnised uinakud, millest mulle enam ei piisa.

Ma annan oma perele kõik ja tahan nende jaoks alati olemas olla. Ma tahan, et mu lapsed ja abikaasa teaksid, et ma armastan neid tingimusteta, aga kuna nad võtavad kogu mu aja ja üritan ka emapalga kõrvalt natukene altuurat teha, ei ole mul väga palju teisi emadest sõbrannasid ja mu enda vanemad käivad tööl, mistõttu pole ka neil alati võimalik aidata ning ma tunnen end pisut üksikuna. Jah, mu lapsed muidugi ei lase mul kunagi end “üksinda” tunda, aga vahel tahaks lihtsalt naistega naiste juttu rääkida. Praegu mul pole selleks aega ega ka jaksu.

Seda kõike on mu jaoks natukene liiga palju. Mõtlen vahel, kui palju ma veel suudan enne kui katki lähen. Õnneks tuleb siis meelde, et see kõik on ainult ajutine — mu lapsed kasvavad kunagi ju ikka suureks ja suudavad ise enda eest hoolitseda. Enne, kui arugi saan, on mul rohkemgi aega enda jaoks, kui ma soovin.

Aga siiski, kuidas teised emad selle kõigega hakkama saavad?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare