Vastik! Kes sööb ära need siniseks keedetud munad

 (68)
Vastik! Kes sööb ära need siniseks keedetud munad
Foto: DELFI

Pühad läbi? Paast otsas? Nüüd on kõht jälle liha täis ja kausid keedumune täis! Aga mitte minul - ehkki mulle meeldivad igasugused pühad ja traditsioone püüan aus hoida, siis juba päris mitu aastat on minu süda munadevärvimisest puhas.

See munade keetmise ja kaunistamise värk on lapsest saadik natuke arusaamatu ja isegi pisut vastik komme olnud. No on munadepühad, ega seepärast pea lolliks minema ja kümnete kaupa mune siniseks keetma, ükskõik kas sibulakoortega või moodsa aja munadevärvidega.

Väikeste laste puhul on muidugi teisiti, aga isegi siis tuleb asja mõistuse piires ajada ning keeta neile mõned (mida vähem, seda parem) munad valmis, mida nad siis edasi oma äranägemist mööda mökerdada saavad. Tavaliselt teevad nad sinna vesivärvide ja vildikatega mingi sigrimigri peale, mis muudab pärast muna söömise täiesti jälgiks, sest koorides imbub see ju otse muna peale, vöäk!

Oih, nooremad inimesed ju ei teagi, et ega vene ajal siis polnud neid moodsa aja munalakke ja -värve ning tillukesi kleepse saada, millega mune kaunistada. Täitsa selgelt mäletan, et meie suguvõsas värviti mune kõiksuguste lõnga- ja riidevärvidega. No ütleme nii, et kümme muna olid rohelised, siis veel kümme punased, kümme kollased ja ülejäänud sinised (koor ikka). Siis veel tosin muna värviti sibulakoortega.

Ühesõnaga, niipea kui ma oma lapsepõlve lihavõtete peale mõtlen, meenuvad mulle kausitäied keedumune laua peal. Seda ma millegipärast ei mäleta, et keegi neid söönud oleks. Isegi koksimist ei mäleta. Seda ma mäletan küll, et pühade ajal käidi külas ja tingimata pidi mune kaasa võtma, et neid siis vahetada. Igatahes selline mulje jäi, et keegi neid mune ei söönud. Ainult värviti ja kingiti.

Arvata võib, et ööseks tõsteti kausitäied mune külma ja hommikul pandi jälle laua peale, et ilus oleks. Aga et neid söödud oleks, seda minu mälestustes küll polnud.

Ilmselt seetõttu ma ei julgegi siiamaani nädal-paar pärast lihavõtteid poest salateid ega pirukaid osta, sest keedumunafoobia tõttu on tänini tunne, et kokad ja pagarid topivad oma kodumunad ning sõpradelt kingiks saadud siniseks keedetud munad kartulisalatisse ning pirukatäidisesse.

Kusagilt lugesin, et varematel aegadel kinkisid noormehed oma südamedaamidele pühade puhuks lihavõttemune. Ikka päris mune, mitte neid lahtikäivaid, kus šokolaad ja sõrmus sees. Ja et munadel nagu lilledelgi olid oma seletused - punane muna oli armastus, sinine truudus ja mis kõik veel. No mida! Saab tütarlaps kingiks värvitud muna ja edasi? Koorib ära ja pistab truuduse märgiks saadud kingi pintslisse! (Siinkohal tuletame meelde, milline on munakoorimise hais.)

Praegusel ajal, mil letid on šokolaadimunadest ja muudest lihavõttemaiustustest lookas, värvitakse vanade aegade mälestuseks või pigem rutiinist ikka meeletutes kogustes mune. Ja enne pühi ollakse kanade peale kurjad, et vaat kus, polegi valge koorega mune müügil, pruune ei saa ju nii lihtsalt värvida.

No teate, tooge tuppa pajutibusid ja kasvatage lihavõttemuru, tehke pashat ja küpsetage kulitši, aga jätke kanamunad rahule. See on ju puhas toiduraiskamine. Titekatel on vahva küll munadega jännata, aga näidake mulle last, kellele maitseb külm kõvaks keedetud kanamuna! No koksivad ja selgitavad kõvema koorega muna välja, aga edasi? Kes sööb need siniseks keedetud, katkise koorega ja vesivärvise sisuga munad ära?

Mune tuleb palju kasulikumalt ja meeldivamalt tarbida - munast saab pannkooki ja omletti ja torti ja keeksi. Isegi niisama praetud härjasilm on hea, aga vaat külm, mitu päeva tagasi kõvaks ja siniseks keedetud kanamuna on küll viimane asi, mida pühade ajal kingiks tahan. Ma saan aru küll, et selline komme on ja eriti vanainimestel on raske oma harjumusi muuta, aga midagi pole teha - lilleõis või pajuurbade kimp on ikka toredam. Šokolaadijänesest või isetehtud pashast rääkimata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare