Tundes põgusalt artikli kirjutajat (ta on seda ka ise kinnitanud, et see oli tema), ajendas tema üleolek ja ülistav suhtumine mind kirjutama sellele kõigele mõned vastulaused. Ta ise küll kinnitas, kui küsisin, et kuhu artiklis välja toodud gruppi mina kuulusin, et mina olin erand ja ei mahtunud teemasse ja minule tal etteheited pole — ka juba selline suhtumine ei ole mitte kuidagi aktsepteeritav. Tegelikult pole asjad üldse nii, nagu ta väidab olevat, endast on ta loonud pildi, kui ideaalsest mehest, kes oleks nagu iga naise unistus ja ainult naised on halvad.

Esiteks ta väidab olevat juba paar aastat vaba igasugustest suhtest. Ta elas oma laste emaga ühe katuse all veel eelmiste jõulude ajalgi, millest pole ei nii ja naa arvutades kahte aastat möödas. Seega võib järeldada, et mees ise loll, k.es elas ise naisega koos ja väidab ennast juba siis vaba olevat!

Kuidas on võimalik üldse komistada selliste naiste otsa, millistest ta artiklis kirjutab. Ta annab selleks ise igati põhjust! Alustab suhtlemist, halb öelda, aga kekkamisega. Kui hästi ta elab, kui palju ta võiks naisele lilli ikka kinkida, kingitusi teha jne. Tõi mullegi lilled töö juurde, mainisin, et saan neid päris tihti. Imestas ja küsis, kas peaks nüüd kurb või rõõmus selle üle olema. Jah, naistele tuuaksegi lilli, ka ilma põhjuseta, niisama. Sa ei ole erand ja see ei ole mingi näitaja, vaid pigem minu jaoks odav nipp ennast upitada.

Napsused naised… Kõigil on erinevad elud, ühel raskemad, teisel vähem. Ilmselgelt mõjub alkohol ja võimalik, et siis on kergem ennast väljendada ja tekib vajadus kellegi järele. Mina ei kirjutanud, ei helistanud, ei joonudki meie suhtluse perioodil. Aga mida ta ise tegi? Palju kordi kirjutas täiesti suvaliselt aegadel ja kui ma kohe ei vastanud, siis ärritus. Nii-nii tüütav, kui see vähegi üldse saab võimalik olla! Kes see üldse tahabki endale sellist meest, kes üksi kodus ilmselgelt joob?

Nagu ta kirjutab artiklis, et eeldab, et naisel oleksid elulised asjad selles eas paigas. Kas tal endal on? Maja, töökoht, nagu mainitud need ei ole mitte mingid näitajad. See maja, mida ta artiklis korduvalt rõhutab, on ehitatud koos laste emaga ja tema perekonna toega — kas see on ikka asi, millega uhkeldada? Kas see oleks ok, kui naine kogu aeg kiitleb, et tal on töökoht ja korter? Kui seda teeb, siis on kiidukukk ja kui ei tee, siis pole ta oma eluga hakkama saanud? Palju olulisem on see, et sa ise oled mehena tugev, oskad elada, olla huvitav, hell ja õrn jne — neid asju on palju, mida naised meestelt ootavad. Palju olulisem on ju, et sa suudaksid peale selle maja ka midagi muud üldse naisele pakkuda!

Mõned killud ka meie põgusast suhtlusest…. Tutvusime portaalis Tinder, saime niiöelda jutule. Üpris kohe tegin talle selgeks, et minu jaoks on väga oluline, et tekiks see nö keemia, see õige tunne, ilma selleta mina suhtes olla ei saa. Jaaa, nõus, saime kokku, oli tore suhelda, minu jaoks ei midagi enamat. Neid kordi oli kokku kolm, kui üldse nägime. Sain aru, et minul seda tunnet ei teki. Erinevalt minust, kes soovib ajada asju vaikselt ja rahulikult, meeldis talle olla populaarne ja teiste poolt tunnustatud. Eks oli veel asju mis mulle ei meeldinud, kuid millest ma olin valmis mööda vaatama. Ei istunud tema üksi kodus joomine, vigane kirjapilt, suur ülekaal ja kasvõi see, et ainult endast rääkis, kui äge ja lahe tal kõik on ning mina põhimõtteliselt kogu aeg vait olin. Kõik see tõrjus eemale. Mõtlesin selle üle, pidasin endaga aru, et võib-olla tuleb veel see tunne. Vajasin aega. Ta läks reisile, ja täiesti juhuslikult näen internetist, et ta on seal koos oma laste emaga (ja ilma lasteta). Mulle rääkis küll, kellega läheb, aga temast ei sõnagi. Mitte et see poleks lubatud, eks hästi peab ikka läbi saama, aga see oli ju sulaselge valetamine. Mis suhte saab sellisele alusel üldse rajada?

Ja siis hakkas pihta tüütamine. Ütle kohe, kas ei või ja jne jne. See tekitas ikka sellise tõrke, et kohutav! Üritan ikka olla viisakas ja mitte haiget teha ning pakkusin, et sõbrad võime lihtsalt olla, aga temale sobis see vaid eeldusel, et seks kuulub asja hulka! Mõne päeva jooksul tegi ta mitmeid erinevaid ettepanekuid. Kui ma kohe ei vastanud, siis ärritus, kas need jäävadki vastuseta jne. Ta pakkus põhimõtteliselt mulle ennast ise armukeseks, et seni kuni mul kedagi paremat pole ja kodus üksi igav, võib ta minu ihu ja hinge eest hoolt kanda! Et mina olen jupp aega üksi olnud ja usub seepärast, et uue kaaslase leidmine meie eas poelgi nii lihtne, et võib-olla peaksin ikka kaaluma, et ilma selle tundeta võiksin ju mina temaga ikkagi koos olla. Suveliselt aegadel saatis sõnumi, et iga igatseb mu järgi ja kui olin kell 12 öösel onlines, küsis, miks ei maga jne. Ka veel täna tuli küsimus, mis ma õhtupoole teen, et ta on vaba. Olen suhelnud nii mõnegi mehega, aga sellist klammerdujat, manipuleerijat, nii õnnetut, üksikut inimest pole veel kohanud.

Olen ise üksi täiesti edukalt hakkama saav naine, kes otsib küll suhet, aga valin väga. Üksi olla pole probleem ja suudan ka nii eluga rahul olla. Pean väga tähtsaks, et mees oleks vormis, vaimselt ja füüsiliselt, vähemalt viimast olen ka ise. Mul on kindlasti omad vead, aga selles, et mul meest ei ole, ei süüdista ma mehi, vaid üritan ikka endale otsa vaadata. Tema kurtis, et tema teeb tugevaks naine. Mees, sa oledki nõrk ja ei suudagi ise naistele pakkudagi midagi peale raha ja ehk ka kesise seksi ning just täpselt sellepärast sa sellised, kes sult muud ei tahagi, sa endale ligi tõmbadki. Saa enne ka oma eelmise eluga asjad ühele poole, kes tahab üldse meest, kes oma eksiga nii suhtleb. Otsi, leia, ära klammerdu, ela. Mõtle korraks, et ehk on viga hoopis sinus ja mida sul endal naistele pakkuda on!