Minu abikaasa on täpselt samasugune nagu see kirjutaja — kunagi pole rahul. Saime tuttavaks, hakkasime „käima“. Tema ütles esimesena need kolm maagilist sõna ja minu meelest tulid need tema suust väga kiiresti. Mina oleks ise tahtnud veel mõned kuud oodata, et asjas kindel olla. No hea küll, eks ma siis poolenisti valetasin tookord, et armastan teda ka, sest ma veel ei teadnud. Seejärel arvas ta, et võiks kokku kolida, kui me juba kindel paar nagunii oleme. Viis kuud tutvumise algusest ja juba kokku kolida? Mulle tundus see hirmsa kihutamisena, aga no hästi, ta kolis sisse. Siis oli tervelt aasta aega rahulik ja väga ilus, kuni tuli abielujutt. Ka selle teema oleks ma heameelega tahtnud ise esimesena üles võtta ja vähe romantilisemal kombel ta kätt paluda, aga sellega läks nii, et ta muudkui pressis ja pressis, et millal ükskord sõrmus tuleb, kuni lõpuks andsin alla ja läksime koos kullapoodi. Lootsin salamisi, et ehk siis, kui pulmad (väga kulukad, muideks, 60 külalist + 2nädalane pumareis) peetud, jääb ta natukeseks rahule ega pressi uusi suuri muutusi enam peale. Eksisin. Aasta pärast pulmi hakkas jutt, et korter väike, vaja suuremat. Miks ometi, imestasin. No ikka tite jaoks, naeratas ta. Oota, mida?! Pangalaen ja tita??? Sellised asjad ei olnud mul mõtteis enne kümmet, võib-olla viitteist aastat. Ja tema tahab kohe?

Kui ma ka seekord järgi annan, siis mis järgmiseks? Suuremast korterist veel suuremat ja ühele titele lisaks veel kuut? Teenijat? Kelgukoeri? Lennukit? Kuud taevast?

Minu meelest on meil ülimõnus suhe praegu. Oleme õnnelikult abielus, klapp on hea ja seks super. Paremat ei oskaks tahtagi. Aga need nõudmised käivad mulle vastu ja tegelikult ka üle jõu, sest ma pole sellises majanduslikus seisus, et pangalaenu võtta ja lapsi kasvatada. Ja ma ei tahagi, sest minu meelest on selliste asjade jaoks selgelt vara. Tema aga küsib samamoodi nagu too kirjutaja — kaua ma ootan? Nii et tegelikult vist polegi meil nii hea suhe, kui ma arvan, sest tema pole rahul, et ta ei saa, mida tahab ja mina pole rahul, et ta nii palju tahab. Mina ei taha midagi, mul on kõik olemas.

Naised, mis teil häda ometi on? Miks te ei võiks lasta heal ja õnnelikul suhtel rahulikult kulgeda ja nautida seda, mis olemas on? Miks peab kogu aeg midagi muutuma?