Täna tööle tulles oli kontori kohvinurgas kõikide naiskolleegide peateema see, kui hea tulemuse nende võsukeste kool koolide pingereas saavutas. Enamiku lapsed käivad eliitkoolides ja nii nad seal siis uhkustasid oma tulemustega. Minu tütar käib aga linnalähedase tavakooli 11. klassis ja see on tema enda valik. Kui kolleegide küsimuse peale (järjekordselt, sest nad on mu lapse kooli kohta varemgi küsinud, aga ilmselt kooli “ebaolulisuse” tõttu selle jälle unustanud) seda selgitasin, miks tütar just selle kooli valis, vaatasid kolleegid mind kaastundliku pilguga ja küsisid, kas ma pole muretsenud selle üle, et kas äkki tütar ei saa ülikooli sisse, kui ta tavakoolis õpib. Varasemalt on ka vihjatud, et ilmselt tütar pole kõige targem, kui eliitkooli sisse ei saanud. Aga teate, mu tütar isegi ei proovinud eliitkooli sisse saada! Ta tahtis jääda oma armsasse kodulähedasse kooli, kus käivad tema sõbrad, kes pole sugugi rumalamad ega õpi vähem kui lapsed teistes koolides. Kui inimene tahab õppida, teeb ta seda igal pool!

Mind ajab selline suhtumine, et ainult eliitkool on see õige kool, lihtsalt nii närvi! Mis mõttes te tulete mulle ütlema, et tavakool on kehvem kui eliitkool ja vihjate, et minu laps on tavakoolis käimise tõttu halvem kui kolleegide eliitkooli võsukesed? Miks ma pean üldse selgitama, miks tütar selle kooli valis — see oli ju tema enda valik! Ja kelle asi see on, kui kerge või raske saab minu tütrel olema ülikooli astumime ja kas ta üldse plaanib ülikooli minna?

Minu meelest on Eestis tobe eliitkoolide kultus ja kõikvõimalikud edetabelid, mida muudkui üksteise võidu koostatakse, valavad ainult õli tulle! Lõpuks ongi nii, et mitte ainult lapsevanemad, vaid ka eliitkoolides käivad lapsed ise vaatavad tavakoolide kasvandike peale ülevalt alla ja süveneb üleolevus ja inimestel vahe tegemine meie ühiskonnas. See viib ju ainult väikluse ja nõmeduseni! Kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Naisteka lugejad, kirjutage meile, mida teie sellisest vahe tegemisest arvate!