Ega üksikemad siiani rikkad pole, nende elu on ikka keerulisem. Või kas on? Kui ma viimasel ajal oma osasid sõbrannasid vaatan, siis on peale tulnud tunne, et üksikema silt annab nii palju õigust ja populaarsust, et on lausa uhkuse asi see endale külge kleepida. Loomulikult ei mõtle ma neid naisi, kelle mees on nad kolme lapsega ja kõigi muude kohustustega üksi jätnud, vaid sootuks teistsugust kontingenti. Millist? 

Mu sõbranna läks mõned aastad tagasi mehest lahku. Õigemini mees vist lõpuks lõpetas selle abielu, ent mu sõbranna aitas sellele lõpule ka kõvasti kaasa. Olgu ette öeldud, et ta on jõukast perest pärit ning meestele ja nende sissetulekutele kõrged standardid seadnud. Nende abielu lõpu poole ei olnud ta mehe eluliste tulemustega üldse rahul ning mingil hetkel viskas tollel üle ning otsustas naisest lahutada. Neil on ka kaks tütart, kes tänaseks käivad teises klassis. Kui mees välja kolis, jättis ta kõik varad mu sõbrannale — maja, auto ja ühised säästud. Lisaks maksab veel igakuist toetusraha ka. Lapsed muuseas elavad kaks nädalat isaga ning kaks mu sõbrannaga. Nii et paljud asjad ostab ta lastele nö enda veedetud ajast. Kui sõbrannal on vaja pidudele minna, viskab ta lapsed lihtsalt eksmehe ja tolle uue naise (kes ka lapsi väga hoiab) juurde ja putkab minema. Kauaks aga parasjagu vaja on.

Ometi, kuigi lahku minekust on möödunud 4 aastat ja on selge, et mees ei ole oma lapsi hoolitsuseta jätnud (ning ei jätagi), ei väsi sõbranna mitte kusagil toonitamast kuidas tema peab üksikemana kõigega ISE hakkama saama. Selle all mõtleb ta siis lastele toidu tegemist, tubade koristamist ning nendega tegelemist. No millest ta küll räägib?? Tema võimalusi ei ole isegi paljudel paaridel, kus mehed koos perega elavad. Nii rahalisi kui ka näiteks seda, et isa lastega nii palju tegeleks. Kogu selle aja kui lapsed eksmehe pool on, veab ta neid kinno ja kuhu iganes ning õpib ja tegeleb nendega. Nii et ei saa öelda, et lastel ei ole isa. Jah, ta elab mujal, aga kui traagiline see nüüd ikka on? Viimane kord, kui sõbrannaga kohtusime, ajaski ta mul kopsu üle maksa, sest ta tahtis kurta oma „muret”. Nimelt on tal on uus meestuttav tekkinud, kellega koos oli vaja teatrisse minna. Üritas siis lapsed (ühe päevase ette teatamisega, muide!) eksmehe juurde sokutada, aga too ei saanud võtta, sest olid naisega parasjagu tolle vanaema matustel. Sõbranna aga pistis hädaldama: “Kui kohutav on ikka olla üksikema. Tahad korra teatrisse minna ning mitte kedagi abis ei ole! Kõik peab kogu aeg üksi tegema!” Sellel hetkel viskas mul täiesti üle ja küsisin, et kas ta palun täpsustaks, et mida ta täpselt nii kohutavalt üksi teeb. “No õppimine, kodu korras hoidmine, see pole ju väike ülesanne!“ 

Vastasin, et minu meelest ei ole see väike ülesanne, ent kuus on tal täpselt kaks nädalat, mil lapsi ei ole ja vaba voli nii kodu (milleks on suur neljatoaline maja, mille eksmees kinni maksab!) koristada kui teatreid mööda kolistada. Jutt sellest, et ta on hätta jäetud üksikvanem ei tekita enam kaastunnet, vaid on pigem piinlikkust. Tegelikult mitte ainult jutt, vaid ta on püüdnud välja kaubelda igasuguseid üksikvanematele mõeldud soodustusi, sest tal olevat selleks õigus!

See näide on küll ühest sõbrannast, kuid ma arvan, et ta ei ole Eestis ainuke. Sarnase suhtumisega tuttavaid naisi on mu ringkonnas veel. Mitte küll nii heade võimalustega, ent siiski julgen ma väita, et nende rahaline olukord on parem kui mitmel teisel perel, kus elatakse koos.

Eriti kahju on mul aga nende laste isadest, keda selja taga maha tehakse, sest minu arvates on need eksnaised päris ebaõiglased. Kohati ei imestagi, et mees suhte lõpetas. Ja teiseks on mul kahju naistest, kes on ka päriselt üksikemad. Neist, kes on üürikorteris elavad naised, kellele teatrisse minek tähendaks lastele ühe toidukorra vahele jätmist. Rääkimata sellest, et neil isegi ei ole kedagi, kes samal ajal laste järele vaataks või neile üldse lastest vabu momente annaks.

Nii et kõigile, kes ennast üle linna üksikemaks kuulutavad, soovitan korra peeglisse vaadata ja järele mõelda, et kui hull see lugu tegelikult ikka on. Ja kui kehv see nende olukord võrreldes tõelises raskuses oleva üksikvanemaga ikka on!