Eestlanna Tais: kõik on siin üliodav ja prostitutsioon vohab nagu homset polekski — on see ikka nii?
"No seal on ju ainult need Euroopa vanamehed, kes noored Tai poisid käevangus ringi kõnnivad!", avaldas mu sõber Taimaa kohta arvamust. Et see on vaid üks pervertide paradiis ning tema oma jalga sellesse riiki igaljuhul ei tõsta. "Ja räpane on seal ka," teatas ta veel. Nagu juba mainitud, ei kavatse kõnealune sõber Taisse reisida, ja seega on tema ettekujutus sellest riigist kujunenud vaid kusagilt kuuldu põhjal. Eks neid müüte ja argiarvamusi on veelgi. Et siin vohab prostitutsioon või et siin on hästi odav, näiteks.
Kindlasti olid minulgi omad (eel)arvamused enne Phuketile elama saabumist. Mäletan, et pidasin taisid vaat et kõige sõbralikemaks inimesteks maailmas. See arvamus oli kujunenud esimese Tai reisi põhjal, kus Taimaa reklaamlause “naeratuste maa” näis end igal sammul tõestavat. Külastasime iidseid rajatisi, templeid, eksootilist mägiküla ja suurlinnu. Samuti mäletan esimesest reisist peatumist Chang’i saarel ning arvasin, et ka Phuket on just selline lõõgastav ja rahulik. Reisikogemus oli mitmekülgne ja huvitav ning pigem positiivne. Arvasin aimavat, mis mind Phuketile kolides ees ootab.
Tegelikult väga ei aimanud. Taide sõbralikkus on suures osas näiline, nad on farange nähes lihtsalt teeseldult rõõmsad, sest enamasti tähendame me nende jaoks vaid paksu rahakotti. Samuti tuleb olla ettevaatlik taide solvamisega, see on neile alandav ja nad “kaotavad oma näo”. Seega ei tasu pahandada, kui ettekandja saab tellimusest valesti aru, või kui politseinik teeb trahvi näiliselt mitte millegi eest, või kui taksojuht nõuab sõidu eest üle mõistuse palju raha. Mina olen muidugi pahandanud neil kõigil kolmel juhul. Tulemuseks oli torris klienditeenindaja, trahvisumma kasvas iga mu öeldud lause peale ning taksojuht potsatas mu lihtsalt poolel teel maha, sest ma ei olnud nõus rohkem maksma, kui me kokku leppisime. Nii palju siis sõbralikkusest. Aja jooksul olen lihtsalt leppinud, et siin ei käi asjad nii nagu kodus ja nii ongi. Ka kohaliku keele oskus on arusaamatuste vältimisele kaasa aidanud.
Kõnealuste juhtumite taustal on eriti armas kohata siirast abivalmidust ja seda leidub ka. Kord jooksis mu mootorrattal kett maha ja kiilus kinni. Juhtunut märkas üks vanem tai meesterahvas, kes mulle appi jooksis. Päästis keti lahti ja sättis tagasi. Pakkusin talle abi eest raha, aga mees keeldus kategooriliselt, palus mul vaid turvaliselt ja aeglaselt edasi sõita. (Ehk oleks raha vastuvõtmine jälle “näo kaotamist” tähendanud, ega ei tea). Ja selles osas on taid meile sarnased, et võõraid nad väga omaks ei võta (ja ega ei peagi), aga kui sul õnnestub mõnega neist sõbraks saada, on tegemist niivõrd isetu ja lahke suhtega, et kogu see “võõraks olemine” läheb meelest. Seega “naeratuste maa” siiski. Väikeste mööndustega. Ega kellelgi meist ei ole pidevalt naerutuju.
Mis teisi eelpool nimetatud müüte puudutab, siis mina ei ole ausõna neid Euroopa vanamehi Tai poistega ringi jalutamas näinud. Ehk teevad nad seda kusagil mujal, ehk ei ole ma lihtsalt märganud? Räpasuse osas pean kahjuks nõustuma. Eriti kontrastne on see iga kord pärast Eestist Taisse tagasi saabumist. Meie koduriik on väga puhas, korras ja organiseeritud. Siin jooksevad tänavatel rotid ja tarakanid ning prügikaste võiks kordades rohkem olla. Õnneks aitab selle vastu linnatänavatelt pagemine — rannad on suhteliselt puhtad (mida privaatsemad, seda puhtamad), džunglirajad samuti, rääkimata loodusparkidest. Tõe huvides peab mainima, et ka puhtad tänavad ei ole vaid lootusetu unistus, olukord on tunduvalt parem, kui viis aastat tagasi.
Vohava prostitutsiooni osas pean samuti nõustuvalt pead noogutama. Eks paljud mehed rändavad siia vaid ühel eesmärgil ja leiavad vaevata need patused tänavad ja asutused üles. Turistidele, kes midagi muud otsivad, soovitan lihtsalt Patongi piirkonda vältida. Pikemalt ma sel korral antud teemal peatuda ei taha, kuigi materjali on raamatute jagu, ja neid on kirjutatud ka.
Odav on Tais küll. Mitte ehk nõudlikule turistile, sest korralikud hotellid on kulukad, taksod on Phuketil kallid ning euroopalikes söögikohtades einestamine maksab pea sama, mis Eestiski. Aga elada on odav, või siis pigem: valikuvõimalusi on rohkem, kui kodumaal. Võib elada ülisoodsas ühetoalises või üürida luksuslikku basseiniga maja, süüa odavat Tai toitu või kallis restoranis imporditud kraami. Rolleriga saab kiiresti igale poole ja sellele ei kulu eriti, aga võib ka auto rentida või osta. Või igapäevaselt taksojuhte nuumata. Eks vähenõudlik turist leiab samuti need odavad variandid üles ning tõelise Tai kogemiseks soovitan kindlasti olla avatud tänavatoidule ning üritada pigem rendisõidukiga, kui taksodega, ringi liikuda.
Lõõgastavat ja rahulikku õhkkonda nagu tookord Chang’i saarel leidub ka Phuketil, ehk vaid mulle mitte sellistes kogustes, nagu lootsin, sest töökoht on just seal nimetatud patupesas Patongis. Ja kuigi ma neid vanamees-noor poiss kombinatsioone kohanud ei ole, võib Phuketit naljaga pooleks pervertide paradiisiks kutsuda küll, aga see on juba mõne uue jutu teema.
