Teine uusaasta tervitamine, Hiina uusaasta, leiab astet jaanuari lõpus, veebruaris. Mäletan, et esimesel aastal Phuketil ootasin hiinlaste arvestatavat kogukonda silmas pidades draakoneid ja möllu, aga sain hoopis nännilaada ühe templi juures. Taidele meeldib miskipärast paljusid üritusi just laatadega tähistada. Hiljem olen ka draakonite etendajaid kohanud, küll aga mitte sellist tähistamist, nagu ma ette kujutasin. Teisalt arvasin lasteraamatute põhjal kunagi ka, et džunglis kohtab igal sammul sõbralikke eksootilisi loomi ja sellel pole ju reaalsusega mingit pistmist. Kahel viimasel džunglijalutuskäigul õnnestus vähemalt madu näha, hea, et peale ei astunud! Seega tõtt öelda ei ole ma hiinlaste aastavahetuse kommetesse väga süvenenud, meie traditsioonilisest ja taide Songkranist piisab tähistamiseks täiesti.

Sonkgran, just! See on taide aastavahetus, mida tähistatakse aprilli keskel hiiglasliku veesõjaga, kuningriigi erinevates piirkondades küll pisut erinevalt. Phuketil alustatakse sõdimisega 12. aprilli pärastlõunal ning jätkatakse 13. aprilli päeval ja ööl.

Sellest, et Songkran on saabumas, saab juba varakult aimu, sest kauplused täituvad veepüsside, kopsikute, talgipurgikestega ja lilleliste hawaii-stiilis särkidega. Minul jäid esimesel Phuketi aastal need detailid kuidagi kahe silma vahele ning ma suundusin Songkrani ajal rolleriga pahaaimamatult randa. Teel sain kamalutega vett pähe, veega segatud talki põsile, hulgaliselt uueaasta õnnitlusi ning tunnistada üht õnnetust, kus vesisel tänaval libastunud roller foori taga peatunud pikapile otsa sõitis. Randa jõudes asetasin riided kuivama, arvates, et pärastlõunaks on hullus läbi, aga selles ma muidugi eksisin. Läbimärjalt ja lõdisedes õnnestus õhtul kuidagi koju jõuda. Järgnevatel aastatel olen olnud targem ja parema ettevalmistusega.

See on küll meelevaldne üldistus, aga ma jagaks inimesed Songkrani ajal viide rühma. Esiteks need, kes veepüssid kaenlas tänavail jalutavad. Teiseks need, kes suure veetünniga pikapi kastis ringi sõidavad ja kolmandaks need, kes on otsustanud tünni koduõue, -tänavale või oma restorani, baari või poe ette vedada. Need kolm gruppi veesõdijaid reeglina naudivad üritust, veepüssidest pritsitakse kõiki, kes jalutuskäigul teele satuvad, autokastidest saab peoseltskond kopsikutega vett pähe ning kodutänavail passitakse jalgsi ja rollereil möödujaid, et neile ämbritäied kraevahele saata. Traditsiooniliselt määritakse üksteisele valget pulbrit näkku ning nii mõnigi armastab oma veepüssi või ämbrit jääkülma veega täita. Songkranist osavõtjade varustusse kuuluvad riided, mille läbimärjaks saamisest kahju ei ole (eelpoolmainitud lillesärke kantakse palju), silmi kaitsvad prillid, veepüstolid ning veekindlad kotid, kuhu taskuraha ja telefon lukustada.

Mainisin ju viit gruppi. Neljanda grupi moodustavad need, kes otsustavad teadlikult Songkrani ajal kodus püsida, sugugi kõik ei naudi ligumärga ja talgist olemist, rääkimata sellest, et liikluses valitseb totaalne kaos. Olen isegi ühel aastal koju jäänud, sest isiklikel põhjustel ei olnud mul lihtsalt tuju. Elasin tookord koos oma ülemusest sõbrannaga, kes oli lapseootel ja ei soovinud arusaadavalt oma nina õue pista. Varusime koju piisavas koguses toitu ning veetsime päeva toas teleka ees, taustaks tänavailt kostuvad veesõdalaste kilked ja vali peomuusika.

Viiendasse gruppi kuuluvad need, kes on hulluse keskele juhuslikult sattunud, nagu minugagi esimesel aastal juhtus, ja keda ümberringi toimuv kaos päris sõnatuks võtta võib.

Ma tean, et kohalike jaoks on Songkrani olulisim osa perega koosveedetav aeg ja Songkrani algupärane idee on maailma suurimast veesõjast päris kaugel. Tegemist on budistliku pühaga, kus veevalamine tähistab puhastust ning talgil on õnnistav eesmärk. Kuidas pühast üritusest sellise suure iga-aastase mölluni jõuti, võib vaid aimata.

Minu senised Songkranid on möödunud kodusaarel Phuketil, kus olen seda seltskondlikult tähistanud nii tänavail, sõbra autokastis, kui ka sõbranna baari ees. Edaspidi õnnestub mul ehk ka mõnda teise Tai piirkonda sattuda, et teistsugust elamust kogeda. Phuketi naaberprovints Krabi tähistab üritust nii, et päikeseloojangul pannakse püssid käest ning pimedas ja jahedas pole veesõdimine lubatud. Väärt idee, sest minu tänavune õhtuste tundide peale veninud Songkran lõppes angiiniga. See üritus ei ole tõepoolest nõrkadele!