Maili arutleb: küll ma alles vihuks trenni teha ja dieeti pidada, kui vaid raha ja aega oleks — või siis mitte?

Ma mäletan, et kui meie endine esileedi Evelin Ilves kõvasti sportima ja dieeditama hakkas ning oma eluviisi kõigile kaasmaalastele soovitas, tekitas see omajagu nurinat. No et mis tal viga rääkida, tal ju raha ja aega nii palju, kui kulub! Et katsu ainult normaalse töö ja laste ja (lisa sobiv variant) kõrvalt ning tavainimese palgaga sellist eluviisi viljeleda! Rulluisud on kallid, korralik toit samuti, ning kust see aeg üldse tekib?

Alati leidub aga ka teistsuguse arvamuse pooldajaid ja mina olin kindlasti üks nendest, kes mõtles, et mis sa vingud, mine siis jooksma ja söö kapsast! No et jooksmine ei nõua just ülemäära suuri väljaminekuid, jooksuteed on tasuta ja mingi T-särgi ja sportlikumad püksid leiab kui mitte riidekapist, siis mõnest kohalikust kaltsukast kindlasti. Köögiviljad ju tõepoolest ei ole nii kallid ja valgurikas kodujuust samuti mitte. Spordijalatsid on, tõsi küll, üks kitsaskoht, sest korralike tossudeta jooksmine teeb ilmselt rohkem kahju kui kasu, aga ometi odavam, kui spordiklubide kuukaardid või rulluisutamise varustus. Igal juhul olen ma alati arvanud, et kes tahab, leiab alati vabanduse tervislike eluviiside vastu ja kes tahab, otsib igal juhul võimalusi, et end kasvõi pisutki liigutada ja ei söö iga päev saia.

Sel sügisel olen aga isegi endale liiga palju vabandusi leidnud, küll on olnud vaja mitu korda kolida ja spordiriided on kindlasti kohvri põhjas ning üleüldse tahaks kolimissegaduse enne korda saada ja alles siis millestki muust mõelda. Või olen olnud uuest tööst liialt väsinud, et esiteks: sporti teha ja teiseks: tööle sööki kaasa valmistada. Paraku see kraam, mida pakutakse selle kontormaja kohvikutes, kus ma töötan, ei hiilga ei maitse ega tervislikkusega. Aga kui muud üle ei jää, kõlbab seegi. Parem ikka, kui tühi kõht ja valutav pea. Ühtlasi on Eesti kliima parim vabandus ebatervislikeks eluviisideks — need vanad ettekäänded stiilis “talvel peabki palju sööma ja pekki koguma, et pakane üle elada” ja “kasukas varjab ju teadupoolest tunduvalt rohkem kui õhuke suvekleit”.

Hiljuti oli mul võimalus oma pereliikmetega New Yorki reisida ja ma pole end tükk aega nii hästi tundnud! Kõndisime iga päev pikki otsi maha, ühel päeval suisa üle kahekümne kilomeetri ja burgereid ning hot dog’e ei olnud mõtteski süüa, sest “koduhotelli” naaberpuhvetis pakuti iga päev isuäratavat ja mitmekülgset buffet’d. Ma tean inimesi, kes kasutavad ka reisimist vabandusena, et end igas mõttes lõdvaks lasta ja minu meelest on see põhjendatud ainult nende puhul, kes igapäevaselt range režiimi alusel elavad. Kes aga seda ei tee… no sel juhul ei ole ju reisil olek vabandus kui selline.

Nimetatud Ameerika-reisi ei saa muidugi nondesamade kurikuulsate tegelastega, kel nimeks Aeg ja Raha, ette võtta, aga igaljuhul leidsin tripilt hea tõuke, et vabandused maha raputada ja jooksutossud tolmust puhtaks pühkida. Ja mitte tingimata väiksema kaalunumbri nimel, sest sellel pole häda praegugi, vaid just hea enesetunde pärast. Olen oma kirjutistes varemgi sportlikke lubadusi andnud ja omavanuste lodevuse teemal peatunud, nüüd oleks juba piinlik oma sõna mitte pidada. Too kõige kurikuulsam tegelane nimega Ettekääne tuleb aga kähku ära peita ja nii, et teda enam üles ei leiaks!